Enimlevinud ühistranspordiliigid Kišinjovis on maršrutkad, trollid ja bussid. Loomulikult võib sõita ka taksoga. Ise olen kasutanud kõige enam loetelust seda esimest. Maršrutkaga saab kiirelt edasi ja vajaduse puudumisel sarnaselt bussi või trolliga ta kõikides peatustes ei peatu. Maršrutka puhul on kindel 2 asja - sõiduhind 3 Leid ja maršruut mida mööda ta sõidab. Täpset ajagraafikut ei ole - tuleb millal jõuab. Peatuses seisab kirjas, et hommikul kella 6-7 vahel on intervall 10 min. kella 7-21 vahel 4-5 min. peale 9. õhtul 10-15 min. Nende vähesuse üle siin kurta küll ei saa. Ainult tipptunnil võib kahe sama liini bussi ootamiseks lubatust rohkem aega minna. Peale võetakse niipalju reisijaid, kui bussi mahub. Sõidusoovist peate juhile käega viibates märku andma. Loomulikult peab pealetulekukoht olema selline, mis ei tekita ohtu või ebamugavust reisijatele või teistele liiklejatele. Sama lugu on väljumisega, mille soovist tuleks aegsasti märku anda ja nimetada koht, kus te väljuda soovite. Kas mõni peatuse nimi, tänavanurk või foori ees. Pahaks ei panda kui hüppate maha sel hetkel, kui fooris põleb punane tuli ja buss seisab. Seda isegi olenemata mitmedas reas ta parajasti rohelist tuld ootab. Võib juhtuda ka seda, et pealetulek või mahaminek toimub üksteiset mõnekümmne meetri kauguselt. Linnas makstakse üldjuhul bussijuhile sõidu ajal, et mitte tekitada troppi ukse ette ja hoida aega kokku. Kui olete endale leidnud koha saadate lihtsalt sõiduraha läbi reisijate käest kätte bussijuhile. Sama teed liigub ka tagasiantav raha, kui see peaks vajalik olema. Pileti andmise peale juht oma aega ei kuluta. Soovi korral võite selle ise rebida rullist mis bussijuhi pea kohal ripub. Tal on muudki teha. Tundub, et need rullid ripuvad ainult kaunistuseks seal nööri otsas. Ma pole veel näinud, et keegi oleks sealt endale piletit rebinud. Bussist väljumisel esineb viisakus ainult vaikival moel. Trügimist ei ole ja keegi teie käest ei uuri ka kas soovite väljuda. Teist lihtsalt libisetakse mööda, et oma peatuses maha saada. Seisukohta omades on väga raske aru saada, kus buss parajasti asub ja võib juhtuda, et sõidate õigest kohast lihtsalt mööda. Põhjus on selles, et tegelikult pole mikrobussis seisukohti ette nähtud ja sellepärast jäävad aknad teie vaatekõrgusest tunduvalt madalamale. Alati tasub sisenemisel bussijuhile öelda oma sihtpunkt. Kui buss hakkab kohale jõudma antakse teile aegsasti märku, päralejõudmisest. Kolmandik istmeid on salongist välja visatud, et seisjate arvelt ruumi juurde võita. Alles on jäetud ainult juhipoolsed istmed ja terve tagumine rida. Tõenäoliselt on need bussid kaubikutest reisijateveoks ümber kohandatud. Mõnedel bussidel avab juht ukse ise olgugi, et originaalis see nii ei peaks olema. Kavalpead on välja mõelnud süsteemi, mis aitab lisapingutuseta ukse lahti teha. Ukse seest lingimehhanismi küljest om tõmmatud mingisugune tross juhi käeulatusse. Kui buss peatub sikutab ta sellest trossist ja uks avaneb automaatselt. Loomulikult peab reisija ukse ise kinni lükkama. Ainus loogiline seletus oleks see, et keegi liikumise ajal ust avama ei hakka. Kärsitust reisijast võib ju kõike oodata – peaasi, et kähku koju kotile saaks.
Trollid ja bussid peatuvad neile ettenähtud kohtades ja siin eelpool kirjeldatud privileegid ei kehti. Piletimüügiga tegeleb konduktor, kes pidevalt mööda salongi edasi-tagasi saalib. Trollis maksab sõit 2 Leid ja selle eest lunastatakse ka teile pilet. Koduktori tunneb ära punakaspruuni vormirõivastuse järgi. Mõned edevamad teenindajad on oma vormirõvastele ka erinevaid sitse-satse juurde õmmelnud. Enamjaolt on konduktorid saledapoolsed ja pisikesed, et reisijate vahel kergem laveerida oleks. Puhkepäevadel, kui reisijaid vähem lubatakse ka vähe suuremate parameetritega töötajad postile. Bussides ja trollides on enamasti olemas elektrooniline peatuste teavitamise süsteem. Seda olenemata sellest, mis aastakäigu mudel liinil ringi sõidab. Seda ma pole uurinud kas trollid ja bussid sõidavad kindla ajagraafiku alusel.
Riigisiseselt linnade ja külade vahel sõidavad ka enamasti maršrutkad. Samuti saab sõita väikebussidega Tiraspoli, Benderisse, Bucaresti. Sihtkoha nimetus on neil üldjuhul kinnitatud esiklaasile ja selle järgi leiab hõlpsasti vajaliku bussi üles. Keerulisem on lugu siis kui busse peaks olema paarkümmend või enam. Sel juhul ärge hoidke ennast tagasi ja pole mõtet kulutada asjatult aega õige leidmisel. Kõige täpsema vastuse saate teistelt juhtidelt, kes tavaliselt oma töövahendi juures seisavad. Populaarsemate sihtkohtade juhid annavad valjuhäälselt oma marsruudist teada. Kohalikud reisijad ei pruugi alati teada kuskohast vajalik buss väljub ja vastuse mitteteadmisel kehitavad õlgu või teevad näo, et nad ei saa teie soovist aru. Valesti nad ei juhata kindlasti. Lühemate sõitude puhul maksate reisi lõppedes väljumisel. Pikemate sõitude puhul tuleb pilet osta kassast või kui selleks aega ei jätku bussijuhi käest. Linnadevahelistel bussidel on samuti istekohtade arvu kohitsetud. Vahe on selles, et paremale poole on 1 rida kohti jäetud. Samuti on kodust lisaks toodud paar taburetti või kui teil veab, siis selatoega tool. Kui olete pika sõidu ajal nõus seisma, ei jäeta teid loomulikult maha. Pileti saate selle sõidu eest alati.
Bussiootepaviljone on Moldova külades silma jäänud kaht tüüpi. Jagunevad nad vastavalt oma eale, kuid mõlemad on omamoodi huvitavad. Uuemate disainimisel on kasutatud väga erksaid värve ja kombinatsioone. Need ei jää märkamatuks isegi kõige parema mittetahtmise korral. See teine tüüp meeldib mulle rohkem. Need paviljonid on muutmatult ja truult pärit nõukogudeajast. Vennalikus ühtses peres olid need ka omamoodi riigi sümboliks. Kuigi paviljonid näevad poollagunenud ja räämas välja saab siiski aimu neisse jäädvustatud riigi eredamatest hetkedest ja maa sümboolikast. Ootepaviljonide kõik suuremapinnalised seinad, mis jäävad maantee poole on kaunistatud värviliste mosaiikidega. Ühetedel on kaunistuseks lillelmotiiv ja teisel on kujutatud fragmenti kohalikust eluolust või tööst. Mosaiiktehnika oli sel ajal kõige levinum eneseväljendamise vorm ja ei nõudnud spetsiaalset ettevalmistust. Kuigi tegemist pole kõrgklassi kunstiga, jätavad nad eemalt vaadates väga sümpaatse mulje. Neid ootepaviljone lähemal observeerides meenusid kohe Pärsia arhitektuuris pärit pühakodade kaunistused ja ornamendid. Iraanis nägid need samuti eemalt vaadates nauditavad välja, kuid lähemalt uurides tundus nagu oleks amatöör selle kokku ladunud. Mine sa tea võib-olla esitatakse sellele kunstiliigile tänapäeval kõrgemaid nõudmisi, kuid mulle asjatundmatule need siiski meeldivad. Nii seal Iraanis kui siin Moldovas. See lihtsus, korrapäratus ja kõikvõimalike väljendusreeglite eiramine võlub mind.
Rongiliiklus pole siin väga arenenud. Põhjuseid võib olla mitmeid. Mittesoodne geograafiline asend ja kehval tasemel infrastruktuur. Samuti teeb läände liikumise ebamugavaks ja aeganõudvaks muu Euroopaga erinev rööpapaari laius. Moldova – Rumeenia piiril kulub kogu veeremi rattalaiuse muutmisele päris mitu tundi. Endise vennasvabariigi Ukrainaga pole mingit probleemi. Ainuke tõke on Ukraina ja Moldova vahele jääv Transnistria. Seepärast peatuvadki Kišinjovist väljuvad rongid, mis sõidavad Odessa, Saraatovi, Varna, Sofia, Rostovi ja Moskva suunal, ainult Bender-2 raudteejaamas. See jaam jääb Moldova territooriumil asuvasse Varnitsasse e. sõõriku keskmisesse ossa ja seepärast puudub ka vajadus kõiki reisijaid kontrollida. Mis toimub 10 km. eemal Transnistria pealinnas Tiraspolis, selgub mõne nädala pärast, kui on plaanis alustada koduteed Odessa kaudu. Veel saab rongiga Kišinjovist sõita Sankt – Peterburgi, Vitebskisse, Minski ja Varssavisse. Riigisisesesteks sihtkohtadeks on Bender, Revaka, Ungheni, Cahul, Balti ja mõned väiksemad sihtkohad mis pealinna ja kohalike sihtkohtade vahele jäävad. Pealinna jaamahoone asub peaaegu kesklinnas. Jaamahoone lähedusest annab märku sõiduteid hõivanud kirbuturg. Samuti ei tohiks hoone ise kahe silma vahele jääda. Tegemist on ehitusega millel on endiselt alles jäänud nõukogulukku Stalinismi selle kõige võimsamas esituses. maja suurust arvestades võiks eeldada ka et ruumid siin sees on suured. Selles osas peate pettuma, sest esiteks on need väiksed ja teiseks on siin pime. Ainsaks valgusallikaks on akaariumilamp mis ühe seina ääres kalade elukohta valgustab. Piletikassad asuvad sisenemisel paremal pool. Kui te pole kohalik ja sõidate riigist välja siis peate pöörduma vasakule ja kõndima saali lõpuni kassade nr 12 või 13 juurde. Pileti ostmisel nõutakse ka passi olemasolu.
Kišinjovi rahvusvaheline lennujaam asub peaaegu linnas ja seepärast on see Moldovasse reisijale väga mugav. Lennujaamast linna saab maršrutkaga nr.165. Peatus asub lennujaama hoonest väljudes paremat kätt. Sõit linna (Izmaili tänavale) kestab umbes 15-20 minutit. Sõiduaeg sõltub liiklustihedusest. See tänav asub juba ise peaaegu kesklinnas, kuid vajadusel saab siit teise transpordiliigi peale ümber istuda või võtta takso juba tunduvalt odavamalt. Loomulikult võib lennujaamast tulles kasutada taksot, kuid soovitan seda mitte teha. Llinnaosa sees maksab taksosõit orienteeruvalt 30 Leid. Kui on soov sõita teise linnaossa, siis 40 -50 Leid, kuid mitte mingil juhul rohkem. Lennujaamast küsitakse linnasõidu eest algul 150 ja hiljem lastakse 120-le. Küll viidatakse bensiinihinnale ja muudele raskustele. Veel väidavad nad, et mingit ühistransporti siit linna ei sõida. Saate nende suu igaveseks lukku panna, kui mainite, et te pole siin esimest korda ja nurga tagant läheb buss nr. 165 otse linna. Taksosõidul tuleb hind alati enne kokku leppida, sest taksomeetreid siin ei kasutata. Samuti kulub väga palju aega, kui tellite takso telefoni teel. Väidetavalt pidi see odavam olema, kuid mina pole seda küll märganud. Tunduvalt lihtsam on saada takso tänavalt, piisab ainult käega märku anda või peatusse kõndida. Lennujaamahoone on väike ja seepärast pole hirmu ära eksida. Kuna lennujaam ise asub orus pole maandumine siia just kõige sujuvam. Esimesd muljed lennukiaknast ei jäta just kõige kaasaegsema transpordisõlme muljet. Plats on tühi nagu karjakoppel ja ruleerimisplatsi äärt “dekoreerivad” vanad nõukaaegsed poollagunenud hooned. Ometi siia lennatakse ja ühendus Euroopaga on täiesti olemas. Sihtkohtadeks on Riia, Budapest, Milaano, München, Viin, Moskva, Istanbul……
Trollid ja bussid peatuvad neile ettenähtud kohtades ja siin eelpool kirjeldatud privileegid ei kehti. Piletimüügiga tegeleb konduktor, kes pidevalt mööda salongi edasi-tagasi saalib. Trollis maksab sõit 2 Leid ja selle eest lunastatakse ka teile pilet. Koduktori tunneb ära punakaspruuni vormirõivastuse järgi. Mõned edevamad teenindajad on oma vormirõvastele ka erinevaid sitse-satse juurde õmmelnud. Enamjaolt on konduktorid saledapoolsed ja pisikesed, et reisijate vahel kergem laveerida oleks. Puhkepäevadel, kui reisijaid vähem lubatakse ka vähe suuremate parameetritega töötajad postile. Bussides ja trollides on enamasti olemas elektrooniline peatuste teavitamise süsteem. Seda olenemata sellest, mis aastakäigu mudel liinil ringi sõidab. Seda ma pole uurinud kas trollid ja bussid sõidavad kindla ajagraafiku alusel.
Riigisiseselt linnade ja külade vahel sõidavad ka enamasti maršrutkad. Samuti saab sõita väikebussidega Tiraspoli, Benderisse, Bucaresti. Sihtkoha nimetus on neil üldjuhul kinnitatud esiklaasile ja selle järgi leiab hõlpsasti vajaliku bussi üles. Keerulisem on lugu siis kui busse peaks olema paarkümmend või enam. Sel juhul ärge hoidke ennast tagasi ja pole mõtet kulutada asjatult aega õige leidmisel. Kõige täpsema vastuse saate teistelt juhtidelt, kes tavaliselt oma töövahendi juures seisavad. Populaarsemate sihtkohtade juhid annavad valjuhäälselt oma marsruudist teada. Kohalikud reisijad ei pruugi alati teada kuskohast vajalik buss väljub ja vastuse mitteteadmisel kehitavad õlgu või teevad näo, et nad ei saa teie soovist aru. Valesti nad ei juhata kindlasti. Lühemate sõitude puhul maksate reisi lõppedes väljumisel. Pikemate sõitude puhul tuleb pilet osta kassast või kui selleks aega ei jätku bussijuhi käest. Linnadevahelistel bussidel on samuti istekohtade arvu kohitsetud. Vahe on selles, et paremale poole on 1 rida kohti jäetud. Samuti on kodust lisaks toodud paar taburetti või kui teil veab, siis selatoega tool. Kui olete pika sõidu ajal nõus seisma, ei jäeta teid loomulikult maha. Pileti saate selle sõidu eest alati.
Bussiootepaviljone on Moldova külades silma jäänud kaht tüüpi. Jagunevad nad vastavalt oma eale, kuid mõlemad on omamoodi huvitavad. Uuemate disainimisel on kasutatud väga erksaid värve ja kombinatsioone. Need ei jää märkamatuks isegi kõige parema mittetahtmise korral. See teine tüüp meeldib mulle rohkem. Need paviljonid on muutmatult ja truult pärit nõukogudeajast. Vennalikus ühtses peres olid need ka omamoodi riigi sümboliks. Kuigi paviljonid näevad poollagunenud ja räämas välja saab siiski aimu neisse jäädvustatud riigi eredamatest hetkedest ja maa sümboolikast. Ootepaviljonide kõik suuremapinnalised seinad, mis jäävad maantee poole on kaunistatud värviliste mosaiikidega. Ühetedel on kaunistuseks lillelmotiiv ja teisel on kujutatud fragmenti kohalikust eluolust või tööst. Mosaiiktehnika oli sel ajal kõige levinum eneseväljendamise vorm ja ei nõudnud spetsiaalset ettevalmistust. Kuigi tegemist pole kõrgklassi kunstiga, jätavad nad eemalt vaadates väga sümpaatse mulje. Neid ootepaviljone lähemal observeerides meenusid kohe Pärsia arhitektuuris pärit pühakodade kaunistused ja ornamendid. Iraanis nägid need samuti eemalt vaadates nauditavad välja, kuid lähemalt uurides tundus nagu oleks amatöör selle kokku ladunud. Mine sa tea võib-olla esitatakse sellele kunstiliigile tänapäeval kõrgemaid nõudmisi, kuid mulle asjatundmatule need siiski meeldivad. Nii seal Iraanis kui siin Moldovas. See lihtsus, korrapäratus ja kõikvõimalike väljendusreeglite eiramine võlub mind.
Rongiliiklus pole siin väga arenenud. Põhjuseid võib olla mitmeid. Mittesoodne geograafiline asend ja kehval tasemel infrastruktuur. Samuti teeb läände liikumise ebamugavaks ja aeganõudvaks muu Euroopaga erinev rööpapaari laius. Moldova – Rumeenia piiril kulub kogu veeremi rattalaiuse muutmisele päris mitu tundi. Endise vennasvabariigi Ukrainaga pole mingit probleemi. Ainuke tõke on Ukraina ja Moldova vahele jääv Transnistria. Seepärast peatuvadki Kišinjovist väljuvad rongid, mis sõidavad Odessa, Saraatovi, Varna, Sofia, Rostovi ja Moskva suunal, ainult Bender-2 raudteejaamas. See jaam jääb Moldova territooriumil asuvasse Varnitsasse e. sõõriku keskmisesse ossa ja seepärast puudub ka vajadus kõiki reisijaid kontrollida. Mis toimub 10 km. eemal Transnistria pealinnas Tiraspolis, selgub mõne nädala pärast, kui on plaanis alustada koduteed Odessa kaudu. Veel saab rongiga Kišinjovist sõita Sankt – Peterburgi, Vitebskisse, Minski ja Varssavisse. Riigisisesesteks sihtkohtadeks on Bender, Revaka, Ungheni, Cahul, Balti ja mõned väiksemad sihtkohad mis pealinna ja kohalike sihtkohtade vahele jäävad. Pealinna jaamahoone asub peaaegu kesklinnas. Jaamahoone lähedusest annab märku sõiduteid hõivanud kirbuturg. Samuti ei tohiks hoone ise kahe silma vahele jääda. Tegemist on ehitusega millel on endiselt alles jäänud nõukogulukku Stalinismi selle kõige võimsamas esituses. maja suurust arvestades võiks eeldada ka et ruumid siin sees on suured. Selles osas peate pettuma, sest esiteks on need väiksed ja teiseks on siin pime. Ainsaks valgusallikaks on akaariumilamp mis ühe seina ääres kalade elukohta valgustab. Piletikassad asuvad sisenemisel paremal pool. Kui te pole kohalik ja sõidate riigist välja siis peate pöörduma vasakule ja kõndima saali lõpuni kassade nr 12 või 13 juurde. Pileti ostmisel nõutakse ka passi olemasolu.
Kišinjovi rahvusvaheline lennujaam asub peaaegu linnas ja seepärast on see Moldovasse reisijale väga mugav. Lennujaamast linna saab maršrutkaga nr.165. Peatus asub lennujaama hoonest väljudes paremat kätt. Sõit linna (Izmaili tänavale) kestab umbes 15-20 minutit. Sõiduaeg sõltub liiklustihedusest. See tänav asub juba ise peaaegu kesklinnas, kuid vajadusel saab siit teise transpordiliigi peale ümber istuda või võtta takso juba tunduvalt odavamalt. Loomulikult võib lennujaamast tulles kasutada taksot, kuid soovitan seda mitte teha. Llinnaosa sees maksab taksosõit orienteeruvalt 30 Leid. Kui on soov sõita teise linnaossa, siis 40 -50 Leid, kuid mitte mingil juhul rohkem. Lennujaamast küsitakse linnasõidu eest algul 150 ja hiljem lastakse 120-le. Küll viidatakse bensiinihinnale ja muudele raskustele. Veel väidavad nad, et mingit ühistransporti siit linna ei sõida. Saate nende suu igaveseks lukku panna, kui mainite, et te pole siin esimest korda ja nurga tagant läheb buss nr. 165 otse linna. Taksosõidul tuleb hind alati enne kokku leppida, sest taksomeetreid siin ei kasutata. Samuti kulub väga palju aega, kui tellite takso telefoni teel. Väidetavalt pidi see odavam olema, kuid mina pole seda küll märganud. Tunduvalt lihtsam on saada takso tänavalt, piisab ainult käega märku anda või peatusse kõndida. Lennujaamahoone on väike ja seepärast pole hirmu ära eksida. Kuna lennujaam ise asub orus pole maandumine siia just kõige sujuvam. Esimesd muljed lennukiaknast ei jäta just kõige kaasaegsema transpordisõlme muljet. Plats on tühi nagu karjakoppel ja ruleerimisplatsi äärt “dekoreerivad” vanad nõukaaegsed poollagunenud hooned. Ometi siia lennatakse ja ühendus Euroopaga on täiesti olemas. Sihtkohtadeks on Riia, Budapest, Milaano, München, Viin, Moskva, Istanbul……
No comments:
Post a Comment