Täna alustame oma päeva mugavalt hilja, sest piikad sõidud ja jalgsimatkad on meie jõuvarusid tublisti vähendanud. Hommikusöök on jällegi Moldova köögile omaselt rikkalik. Ainuüksi rikkaliku ja maitsva köögii pärast võiks juba siia jääda, lisaks veel kõik värske mis sisuliselt aasta läbi saada on. Peale hommikusööki teeme mootorpaadiga sõidu mööda Dnestri jõge Saharna nimelisse külla. "Seati" rooli ja igasugu muu nikerdustega tuunitud Progress-2 mootorpaat viib meid tunniga kohale. Jõel on liiklus sisuliselt olematu, ainult üks paakidele ehitatud parv liigub meile vastu. Selle koormaks on jalgrattad ja telgid. Arvatavasti on tegemist turistidega. Veel hakkavad silma ankrus olevad kalamehemajakesed, mis on samuti metallist kütusepaakidele ehitatud. Mõnel on majaesist ka suured päevavalguslambid valgustama pandud. Selles kohas jääb jõgi kõrgete kallaste vahele ja suurimaks vaatamisväärsuseks siin on kivise kalda sisse raiutud Tipova klooster. Jõe pealt on see väga hästi näha, kuid kaldal olles jääb silmale märkamatuks. Ainult sel juhul saab talle ligi, kui on viitsimist väike teekond ette võtta ja laskuda kaldalt allapoole. Saharnasse jõudes tuleb teha paarikilomeetrine palverännak kloostri juurde. Loomulikult on kohalikud nõus meile teed näitama. Ühe papi arvates on Eesti Moldova suur sõber ja aitab neid igati. Saharna küla ise on pisike ja tuntud peamiselt oma püha vee ja kloostri poolest. Kloostrist endast allpool abihoonete vahel on püha vesi kanalite abil pisikesse varjualusesse juhitud, kust see miniatuurse veearatta efektselt veerema paneb. Edasi voolab vesi pisikesse tiiki, kuhu on traatvõrgu taha miniloomaaed rajatud – tuvid, pardid, suur luik, kes siin oma ülemvõimu näitab. Ainult krokodill on veel puudu. Kloostrist ülevalpool mäeseljal voolab pühast allikast vesi otse suurde basseini, milles kümblemine peaks andma jumalikku väge ja õnnistust. Samuti peaks see hoidma haigused eemal. Üksteise võidu ronivad vanakesed basseini ja meie jälgime seda omapärast vaatepilti ülalt. Eakad eided-taadid koos väikeste lastega lähevad karjakaupa vette. Külmas vees väga kaua ei kannata olla ja vanaeided ronivad sealt käbedalt oma ihu ligi liibuva märja öösärgiga ruttu välja. Piltlikult öeldes on tegemist märja öösärgi showga. Vaatame veel ära veidi kõrgemal asuvad pisikesed käigud ja koopad, mida ennevanasti kloostrina kasutati ja kiirustame tagasi.
Pärast hotelli tagasijõudmist ja püha söömaaega võtame ette päeva teise retke Tipovasse. Seal asub jõelt nähtud kaljuklooster. Tipova asub Lalovast u 5 km kaugusel ja seepärast läheme sinna jala. Tipovas on kaldaseina raiutud kaljuklooster, mida minimaalselt kasutatakse ja uuem klooster mis on ehitatud kõrgemale kaldale. Samuti on siin suur kosk. Targad räägivad, et see koht peaks olema võimsa energeetilise väljaga. Teepeal kohtame isegi üht luuletajat, kes oma värskeid üllitisi hingeliselt esitab. Tagasi hotelli jõuame meile õigel ajal, sest hotelliomanik läheb just parasjagu keldrisse veini laskma ja kutsub meidki kaasa oma kodus villitud jooke mekkima. Saame proovida nii veine kui viinamarjapuskarit. Pärast aga tutvustab ta meile oma aeda, kus kasvavab kõike mida Moldova köök pakkuda võib. Õunad, viinamarjad, virsikud jne. Võrreldes turult või tänavalt ostetud viljadegaon need siin hoopis magusamad ja maitsvamad. Eestis poest saadavete stressis puuviljadega ei ole seda maitset mõtet võrreldagi.
Õhtusöögi ajal paneme paika reisiplaani homseks, sest siinne peremees on meid lubanud edasi viia meie järgmisesse sihtkohta Sorocasse. Julmem võimalus oleks siit kell 6 hommikul bussiga alustada. See tähendaks umbes 6 tunni pikkust teelolekut. Nõupidamislaua taha koguneb üha rohkem rahvast ja kokku lugedes on siin eestlased, moldovlane, itaallane ja rumeenlane. Käib tõeline keelekümblus nelja rahvuse vahel kuues keeles, et ennast arusaadavaks teha.
Järgmisel päeval võtame suuna põhja. Sihtkohaks on Soroca linn oma kindluse ja linnas elavate mustlastega. Lalova külast suurele maanteele viiv tee on tõesti õudsas olukorras. Oma -või rendiaotoga pole siia mõtet ukerdama tulla. Ainult teepeenral sõites saab suuremat kiirust arendada, sest seal kus peaks olema sõidutee haigutavad suured ja sügavad augud vaheldumisi asfaltiga. Eriti hull on olukord sügisel, kui salapärased augud veega täituvad. Trassi on olukord parem, kuid meie harjumuspära arvestades ikkagi hull. Peale lohkude ja muhkude teel segavad kiiret liiklemist hobuvankrid ja linnade lähedal kiirust mõõtvad politseipatrullid.
Samuti on rajamärgistus teedel olematu. Sõdetakse seal kus parem on ja nõrganärviline hoiab rohkem tee äärde. Tundub, et lõunamaale omane signaalitamise kombe piir jookseb kuskilt siit, sest see ei hakka ülemäära kõrva. Kõik mida aed või mets annab tassitakse pangedega tee äärde ja müüakse maha.
Sorocas käime kõigepealt kindluses, mida kavatsetakse restaureerima hakata. Meie giid on väga õhinal sellest teatest ja näitab uhkusega fotosid milline kindlus peaks 2 aasta pärast välja nägema. Vaadates kindluse olukorda ja tööde mahtu ei usu mina seda teps mitte. Eks aeg nätab. Soroca linn on ühelt poolt ümbritsetud Dnestri jõega mille vastaskaldal asub Ukraina ja teiselt poolt mäega mille jalamil on mustlased enesele koloonia rajanud. Koloonia on muidugi valesti öeldud, sest majad kus nad elavad või elama hakkavad võiks nimetada paleedeks. Ja mitte rohkemat. Võhikuna võin öelda, et mingit arhitektuurilist omapära siin küll ei ole. Näib, et majaomanikud on liiga palju arhitekuuriteemalisi raamatuid vaadanud ja endale meeldivad detailid ühte liitnud. Tulemust võite endale ise ette kujutada. Läbivateks detailideks majade küljes on sambad. Kõige uhkem palee, mis pidi ka kohalikule parunile kuuluma on tellingutega ümbritsetud. Välimuselt meenutab see Moskva Suurt Teatrit mille katuselt vaatab taeva poole hobustetroika. Arvatavasti on tegemist moslemiga, sest maja küljes asub mosheed meenutav torn koos kupliga. Ehamus maju on poolikud, sest ühe hooga ei jätku vahendeid kogu elamist valmis ehitada. Kui on raha, siis palgatakse töölised ja vahendite lõppemisel minnakse seda “kuhugile” teenima. Isegi kohalikel puudub ettekujutus millega mustlased endale siin elatist teenivad. Kui võtta aluseks nende traditsioonilist teenimisviisi ehk ennustamist siis võiks arvata et linn ainult kergeusklikest koosnebki.
Linna ümbritseva kõige kõrgema mäe otsas asub religiooniga seotud mälestusmärk. See peaks sümboliseerima küünalt. Kohalike kõnepruugis on see svetška. Selle juurde viib 657 astmega trepp. Mälestusmärgi sees on ruum, mille põhilisteks elementideks on religioossed atribuudid. Pühapildid, küünlad, ja muu pudi-padi. Teiste seast hakkab silma valvuri tugitool ja küttekehad. Seda objekti valvatakse siin 365 päeva aastas ja isegi talvel.
Teleka vaatamine ja raadio kuulamine on valvuril keelatud, olgugi et mingi nartsu tagant paistab vastuvõtja ja selle küljes olev juhe.
Kuna on nädalalõpp ja August, siis peetakse pulmi ohtrasti. Terve päev läbi kihitavad 3-4 autolised kolonnid kisa saatel läbi linna. Kõige ees uhke limusiin ja siis tuttavad oma kärudega. Kõikvõimalikud saalid ja restoranid on selleks tarbeks õhtul hõivatud. Ühed õnnetud oleme ka meie, sest meie hotelli restoranis pidu kihab ja keeb……..
Hommikul sõidame riigi keskossa Balti linna, et sealt edasi liikuda Rumeenia piiri äärde loodusesse. Tegemist on Cobani küla läheduses asuvate looduslike laljuseinte ja mägedega mis 10 – 20 miljonit aastat tagasi oli olnud merepõhi. Säilinud on kivistunud koralliriffid, korallide skeletid, molluskid, mereelukad ja -organismid. Kohalikud nimetavad seda moodustist «Пороги Прута» (Толтры/“toltre” ), Памятник природы "Сотня холмов"
Samuti ei puudu sealt ka koopad. Mingit täpsemat inforamtsiooni meil nende asukohtade peale pole ja seepärast loodame kohalikelt abi saada. Mõni nagu teab midagi ja teine juhtab hoopis sohu. Tee peale jääb isegi rahvuspark, mida meil polnud plaanis külastada. Selle ainsateks elanikeks on euroopa piisonid, keda kasib ja toidab metsavaht. Kohalike informeeritus sellest paigast on puudulik isegi muus Moldova osas. Paljudel oli küsimus, mis me sinna läheme ja palusid hiljem ka tehtud pilte saata. Tagasitulles väänatakse ka meie kogenematule autojuhile kiiruse ületamise eest rahaline karistus. Õhtuks jõuame pealinna tagasi.
Pärast hotelli tagasijõudmist ja püha söömaaega võtame ette päeva teise retke Tipovasse. Seal asub jõelt nähtud kaljuklooster. Tipova asub Lalovast u 5 km kaugusel ja seepärast läheme sinna jala. Tipovas on kaldaseina raiutud kaljuklooster, mida minimaalselt kasutatakse ja uuem klooster mis on ehitatud kõrgemale kaldale. Samuti on siin suur kosk. Targad räägivad, et see koht peaks olema võimsa energeetilise väljaga. Teepeal kohtame isegi üht luuletajat, kes oma värskeid üllitisi hingeliselt esitab. Tagasi hotelli jõuame meile õigel ajal, sest hotelliomanik läheb just parasjagu keldrisse veini laskma ja kutsub meidki kaasa oma kodus villitud jooke mekkima. Saame proovida nii veine kui viinamarjapuskarit. Pärast aga tutvustab ta meile oma aeda, kus kasvavab kõike mida Moldova köök pakkuda võib. Õunad, viinamarjad, virsikud jne. Võrreldes turult või tänavalt ostetud viljadegaon need siin hoopis magusamad ja maitsvamad. Eestis poest saadavete stressis puuviljadega ei ole seda maitset mõtet võrreldagi.
Õhtusöögi ajal paneme paika reisiplaani homseks, sest siinne peremees on meid lubanud edasi viia meie järgmisesse sihtkohta Sorocasse. Julmem võimalus oleks siit kell 6 hommikul bussiga alustada. See tähendaks umbes 6 tunni pikkust teelolekut. Nõupidamislaua taha koguneb üha rohkem rahvast ja kokku lugedes on siin eestlased, moldovlane, itaallane ja rumeenlane. Käib tõeline keelekümblus nelja rahvuse vahel kuues keeles, et ennast arusaadavaks teha.
Järgmisel päeval võtame suuna põhja. Sihtkohaks on Soroca linn oma kindluse ja linnas elavate mustlastega. Lalova külast suurele maanteele viiv tee on tõesti õudsas olukorras. Oma -või rendiaotoga pole siia mõtet ukerdama tulla. Ainult teepeenral sõites saab suuremat kiirust arendada, sest seal kus peaks olema sõidutee haigutavad suured ja sügavad augud vaheldumisi asfaltiga. Eriti hull on olukord sügisel, kui salapärased augud veega täituvad. Trassi on olukord parem, kuid meie harjumuspära arvestades ikkagi hull. Peale lohkude ja muhkude teel segavad kiiret liiklemist hobuvankrid ja linnade lähedal kiirust mõõtvad politseipatrullid.
Samuti on rajamärgistus teedel olematu. Sõdetakse seal kus parem on ja nõrganärviline hoiab rohkem tee äärde. Tundub, et lõunamaale omane signaalitamise kombe piir jookseb kuskilt siit, sest see ei hakka ülemäära kõrva. Kõik mida aed või mets annab tassitakse pangedega tee äärde ja müüakse maha.
Sorocas käime kõigepealt kindluses, mida kavatsetakse restaureerima hakata. Meie giid on väga õhinal sellest teatest ja näitab uhkusega fotosid milline kindlus peaks 2 aasta pärast välja nägema. Vaadates kindluse olukorda ja tööde mahtu ei usu mina seda teps mitte. Eks aeg nätab. Soroca linn on ühelt poolt ümbritsetud Dnestri jõega mille vastaskaldal asub Ukraina ja teiselt poolt mäega mille jalamil on mustlased enesele koloonia rajanud. Koloonia on muidugi valesti öeldud, sest majad kus nad elavad või elama hakkavad võiks nimetada paleedeks. Ja mitte rohkemat. Võhikuna võin öelda, et mingit arhitektuurilist omapära siin küll ei ole. Näib, et majaomanikud on liiga palju arhitekuuriteemalisi raamatuid vaadanud ja endale meeldivad detailid ühte liitnud. Tulemust võite endale ise ette kujutada. Läbivateks detailideks majade küljes on sambad. Kõige uhkem palee, mis pidi ka kohalikule parunile kuuluma on tellingutega ümbritsetud. Välimuselt meenutab see Moskva Suurt Teatrit mille katuselt vaatab taeva poole hobustetroika. Arvatavasti on tegemist moslemiga, sest maja küljes asub mosheed meenutav torn koos kupliga. Ehamus maju on poolikud, sest ühe hooga ei jätku vahendeid kogu elamist valmis ehitada. Kui on raha, siis palgatakse töölised ja vahendite lõppemisel minnakse seda “kuhugile” teenima. Isegi kohalikel puudub ettekujutus millega mustlased endale siin elatist teenivad. Kui võtta aluseks nende traditsioonilist teenimisviisi ehk ennustamist siis võiks arvata et linn ainult kergeusklikest koosnebki.
Linna ümbritseva kõige kõrgema mäe otsas asub religiooniga seotud mälestusmärk. See peaks sümboliseerima küünalt. Kohalike kõnepruugis on see svetška. Selle juurde viib 657 astmega trepp. Mälestusmärgi sees on ruum, mille põhilisteks elementideks on religioossed atribuudid. Pühapildid, küünlad, ja muu pudi-padi. Teiste seast hakkab silma valvuri tugitool ja küttekehad. Seda objekti valvatakse siin 365 päeva aastas ja isegi talvel.
Teleka vaatamine ja raadio kuulamine on valvuril keelatud, olgugi et mingi nartsu tagant paistab vastuvõtja ja selle küljes olev juhe.
Kuna on nädalalõpp ja August, siis peetakse pulmi ohtrasti. Terve päev läbi kihitavad 3-4 autolised kolonnid kisa saatel läbi linna. Kõige ees uhke limusiin ja siis tuttavad oma kärudega. Kõikvõimalikud saalid ja restoranid on selleks tarbeks õhtul hõivatud. Ühed õnnetud oleme ka meie, sest meie hotelli restoranis pidu kihab ja keeb……..
Hommikul sõidame riigi keskossa Balti linna, et sealt edasi liikuda Rumeenia piiri äärde loodusesse. Tegemist on Cobani küla läheduses asuvate looduslike laljuseinte ja mägedega mis 10 – 20 miljonit aastat tagasi oli olnud merepõhi. Säilinud on kivistunud koralliriffid, korallide skeletid, molluskid, mereelukad ja -organismid. Kohalikud nimetavad seda moodustist «Пороги Прута» (Толтры/“toltre” ), Памятник природы "Сотня холмов"
Samuti ei puudu sealt ka koopad. Mingit täpsemat inforamtsiooni meil nende asukohtade peale pole ja seepärast loodame kohalikelt abi saada. Mõni nagu teab midagi ja teine juhtab hoopis sohu. Tee peale jääb isegi rahvuspark, mida meil polnud plaanis külastada. Selle ainsateks elanikeks on euroopa piisonid, keda kasib ja toidab metsavaht. Kohalike informeeritus sellest paigast on puudulik isegi muus Moldova osas. Paljudel oli küsimus, mis me sinna läheme ja palusid hiljem ka tehtud pilte saata. Tagasitulles väänatakse ka meie kogenematule autojuhile kiiruse ületamise eest rahaline karistus. Õhtuks jõuame pealinna tagasi.
Tervitused kodumaalt! Ärge veiniga üle pingutage :P
ReplyDelete