Kogemused on näidanud, et kui külastada mõnda kohta teist korda uuesti, siis märkad rohkem detaile ja huvitavaid pisiasju, mis esimesel külastusel kahe silma vahele jäid. Pole oluline, kui pikk jääb nende külastusaegade vahele – nädal või aasta. Enne tänast sõtu oli viimasest käigust Tiraspoli möödas napilt 10 päeva. Kõige rohkem painas mind kaks hurmu – jälle see altkäemaksu teema ja siis veel riiki sisenemisest keeldumine. Miks peaks üks lihtne turist tulema Transnistriasse nii lühikese ajavahemiku jooksul tagasi. Kas on ehk tegu kurjategija või salakaubavedajaga? Seda tunnet süvendas veel omakorda bussi raadiost kõlanud Chris Rea laul – The road to hell. Uskumatu kuidas siinsed inimesed ja eriti bussi-või autojuhid on oma muusikalistes eelistusetes kinni möödunud aegades. Eriti 80-ndate ja 90-ndate repertuaar on kohalikele lemmikuks. Moldovas olles saab täieliku ülevaate selle aja muusikast. Vaieldamatuks lemmikuks on muidugi Moder Talking kõikide oma hittidega. Loomulikult läheb peale ka vene muusika. Sõltub selles kes roolis istub. Õnneks mul mingit põrguteed läbida ei tulnud, nagu suur artist oma lauluga ennustada püüdis. Tiraspoli jõudes äratas mind katkendlikust unest hoopis Anne Veski oma lauluga – Eilne päev/ "Позади крутой поворот". Eriti refrääni lõpp ...... Позади холод в груди, позади Всё позади.......
Transnitria pealinn Tiraspol on samuti suure peo ootel. 2. Septembril tähistatakse nemad siin oma riigi iseseisvuse 21. aastapäeva. 2006. Aastal toimus Transnistrias referendum, mille tulemused rääkisid iseenda eest. Kui ausad need valmised olid teavad muidugi väga vähesed. Referendumil esitati 2 küsimust. Küsimuse "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses venemaaga" vastas jaatavalt 97,2% ja küsimusele "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses Modova Vabariigiga" vastas jaatavalt 3,3%....
Kuna esimese siinkäigu jooksul jõudsime linna peatänava ja tähtsamate „vaatamisväärsustega“ juba tutvuda, siis nüüd asetasin rohkem rõhku kohtadele kuhu turist eriti ei tohiks sattuda. Inimeste elurajoonidesse ja kõrvaltänavatele. Kuskil elamurajoonis 9. kordsete majade vahel kõnetas mind abielupaar, kes tegelesid meie mõistes „Vahitorni“ jagamisega ja usuteemaliste vestluste arendamisega. Kuna ma teesklesin oma nõrka vene keele oskust läks jutt maisematele teemadele. Tavaliselt on ikka esimeseks küsimuseks, kuskohast sa pärit oled. Peale minult saadud vastust ,tundus nagu oleks minu jutupartner korra üllatunud, kuid see oli hetkeline ja näiline. Väga kuival ja tuimal olekul teatas ta mulle, et on sündinud Tallinnas ja elanud Tõrvas, kuid 1976 aastal tuli Tiraspoli elama. Mulle on siiamaani jäänud mõistatuseks, miks inimesed just siia on tulnud, kuid peale paljudelt saadud vastuste võiks mingeid järeldusi teha. Kõige tähtsam on hea kliima ja sellega kaasnevad vitamiinidest pakatavad loodusannid. Kliima on siin elamiseks tõesti hea. Meelehärmi valmistab muidugi madal palk ja kõrged hinnad. Meie mõistes on hinnad muidugi paradiislikud. Kahetolaise korteri ülealpidamine koos elektri, gaasi interneti ja telefoniga ei ületa keskmiselt 30$ piiri. Tänaval vastutulevad inimesed on hulka rahulolevama ilmega, kui Moldovas. Väga palju kohatb venemeelsust - Georgi lindid ja muu rahvussümboolika eksponeerimine. Kohalikku rahvussümboolikat levitab kõige rohkem peatänaval asuv raamatupood. Laualipud, plakatid, kalendrid. Samuti ei keela keegi teil endale osta riigi sümboolikaga illustreeritud diplomi või tänukirja, kus on ainult teie nimi ja kuupäev puudu. Tänukirjas tekstis tänatakse teid lojaalsuse ja ustavuse eest Transnistria Moldova Vabariigi ees. Kohalik turg ja täika on omaette meelelahutuse ja elamuste omandamise koht. Meie mõistes on tegemist tõelise paradiisiga, mis puudutab värskete puu-ja köögivaljade valikut ja nende hindu. Veel sai turul oma janu kustutada nõukaajast tuntud gaseeritud vee automaadist. Lasid 50 kopikat või rubla sise ja said vastavalt vett või kalja. Loomulikult oli sellel elamusel rohkem väärtust, kui kalja maitsel. Kõrvutades neid hindasid ja kohalike sissetulekuid on saadud võrdlustase kõvasti meie kahjuks. Ikka ja jälle taban ennast mõttelt, mis kuradi pärast on minu kodu sellises kolkas, kus alati valitseb sopus olek ja 12 kuud sitta suusailma. Täika seevastu näeb välja nagu lauluvõistulus nimega „Kadunud aegade mälestuseks“ vms. Hoia ja halsta, selline väljapanek teeb silmad ette isegi meie ERMI kogudele. Kuigi pakutav kaup on ensmasti kasutatud ja kõlbmatud müügi jaoks on nad rohkem väärt, kui esialgu tundub. Korraga jään ühe mutikese väljapaneku juures seisma ja minu pilku püüab nõukaajast tuntud arvutamise abivahend – arvelaud. Mitte mingisugune väike, vaid tõesti suur. Kui ma väike olin mäletan sellist meie külapoes. Koolis isegi õpetati arvelaual liitma, lahutama korrutama ja jagama. Mõtlesin, et saagu mis saab ostan selle endale ära. Nähes minu huvi asja vastu, kukkus tädike oma kaupa kiitma. No vaadake ometi sellist te ei leia kusagilt. Täispuidust raam ja nupud. Ma siis uurisin kuskohast see pärit ja ta vastas, et oli kunagi tehases raamatupidajana töötanud. Mõtlesin endamisi, et loomulikult ei saa ma seda kusagilt leida, sest neid ei kasutata juba ammu, kuid selles osas oli tädil õigus. Kohaliku raamatupoe lettidel olid sellised riistapuud küll kasutusel, kuid mitte puidust, vaid plastmassist. Algul taheti arvelaua eest 50 rubla kuid, tehes nägu, et sellise hinnaga ma küll ei osta sai 30 kaup tehtud. Veel pakkus ta mulle tänutäheks merevaigust kaelaehteid ja melhiorist lusikaid. Üks salatikann oli ka müügis. Neid lusikaid ja kannu ma mäletan minu lapsepõlvekodu elamisest. Raamatupoest veel niipalju, et see oleks nagu fragment nõukogude ajast koos oma töötajate ja sisseseadega. Väsinud letid ja riiulid, suured kolisevad kassaaparaadid ja eelpoolmainitud arvelauad. I-tähele pani veel punkti väsinud riiulitega vaäga hästi ühte ansamblisse sobinud veel väsinuma olekuga müüjad. Mingil hetkel kõlas üle müügisaali kõrvulukustav hüüe - Людочка я пойду сегодня ранше домой.
Hästi plaju on Tiraspolis parke. Enamsti on need rajatud vaba aja veetmiseks, kodumaa kangelaste valvsa pilgu all. Üks selline asub eemal kesklinnast. Pargi ametlik nimi on Парк Победы. Sissepääsu kohal on antud ka seletus, mis suunitlusega see park on. Tegemist on kultuuri ja puhkealaga. Pargis sees on igasugused letikesed, kus müüakse mänguasiju, jäätist, karastusjooke. Samuti saab siin laenutada jalgrattaid ja neljarattalisi sõiduvahendeid lastele. Kui liikuda pargi südamesse, platsi poole, siis hakkab silma kõrge postamendi otsas seisev kuirja ilmega sõjaväelase mundris mehike. Tal on käsi hoiatavalt puusas ja vahib iga möödujat nagu vaenlast. Kes see mees siis ikkagi on seal? Kuskilt midagi kohapeal lugeda pole ja kohalikud kehitavad ka õlgu. Hiljem sain teada, ete tegemist vene revolutsionäär Grigori Kotovskiga. (Григорий Иванович Котовский) Mees oli veel nii tähtis tegelane, et peale tema tapmist 1925. aalstal ei maetud ta maha, vaid ta keha palsameeriti ja paigutati tema jaoks spetsiaalselt ehitatud mausoleumi. Seistes pargi ühes servas hakkas eemalt puude latvadest silma fragment vaaterattast. Ilusti oli näha metallist platformid ja alused. Mütlesin, et peaks seda ka jäädvustama ja võtsin suuna sinnapoole, kus see mulle silma hakkas. Teiselepoole parki jõudes (sinna oli umbes 600 - 700m maad) oli vaateratas, kui nõiaväel kadunud. Alles olid ainult erineva kõrgusega mobiilimaste meenutavad metallist konstruktsioonidel postid. Ülal oli postide ümber moodustatud sõrestikulised alused, millel mõntöörid või muud asjaomased hooldetöid saaks teostada. Kuna need postid asusid erinevatel kõrgustel, siis eemalt vaadayes jäi mulje, et need nn platformid jäid silme eette ringi kujuliselt ja tekkis kohe ettekujutus siia oludesse sobivast vaaterattast. Seda nimetatakse miraaiziks vist. Teel bussijaama, mis asub raudteejaamaga samas hoones, hakkas veel silma ühe suuret tehase värav. See tehas kandis nime – 1. Mai nimeline tehas. Tehaseväravas oli putka, milles istus valvur ja samuti oli sisse- või väljapääs tõkestatud pingule tõmmatud ketiga. Samal ajal sõitis tehase territooriult välja auto ja korraga ilmus putka seinast olevast kahest august välja võlukäed ja lasd keti madalamale, et auto saaks takistamatult välja sõita. Elu pakub endiselt lihtsaid lahendusi ja korraga tabasin end jälle mõttelt, miks meil küll kõik automaatika abil käib. Pole ju kellegiga vaielda, ega sissepääsu jaoks luba kaubelda. Tiraspolist väljuvad maršrutkad Kišinjovi iga poole tunni vahel kuni kella kuueni õhtul ja seepürast pole mingit probleemi tagasisaamisega. Ainuke mure on see, et riigis viibimise aeg jääks sellesse aega, mis on märgitud migratsioonikaardil.
PS Pealkirjas olev venekeelne poliitilise sisuga hüüdlause hakkas mulle silma Benderisse sissesõidul. See oli vaba käega maalitud ühele tarale.
Transnitria pealinn Tiraspol on samuti suure peo ootel. 2. Septembril tähistatakse nemad siin oma riigi iseseisvuse 21. aastapäeva. 2006. Aastal toimus Transnistrias referendum, mille tulemused rääkisid iseenda eest. Kui ausad need valmised olid teavad muidugi väga vähesed. Referendumil esitati 2 küsimust. Küsimuse "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses venemaaga" vastas jaatavalt 97,2% ja küsimusele "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses Modova Vabariigiga" vastas jaatavalt 3,3%....
Kuna esimese siinkäigu jooksul jõudsime linna peatänava ja tähtsamate „vaatamisväärsustega“ juba tutvuda, siis nüüd asetasin rohkem rõhku kohtadele kuhu turist eriti ei tohiks sattuda. Inimeste elurajoonidesse ja kõrvaltänavatele. Kuskil elamurajoonis 9. kordsete majade vahel kõnetas mind abielupaar, kes tegelesid meie mõistes „Vahitorni“ jagamisega ja usuteemaliste vestluste arendamisega. Kuna ma teesklesin oma nõrka vene keele oskust läks jutt maisematele teemadele. Tavaliselt on ikka esimeseks küsimuseks, kuskohast sa pärit oled. Peale minult saadud vastust ,tundus nagu oleks minu jutupartner korra üllatunud, kuid see oli hetkeline ja näiline. Väga kuival ja tuimal olekul teatas ta mulle, et on sündinud Tallinnas ja elanud Tõrvas, kuid 1976 aastal tuli Tiraspoli elama. Mulle on siiamaani jäänud mõistatuseks, miks inimesed just siia on tulnud, kuid peale paljudelt saadud vastuste võiks mingeid järeldusi teha. Kõige tähtsam on hea kliima ja sellega kaasnevad vitamiinidest pakatavad loodusannid. Kliima on siin elamiseks tõesti hea. Meelehärmi valmistab muidugi madal palk ja kõrged hinnad. Meie mõistes on hinnad muidugi paradiislikud. Kahetolaise korteri ülealpidamine koos elektri, gaasi interneti ja telefoniga ei ületa keskmiselt 30$ piiri. Tänaval vastutulevad inimesed on hulka rahulolevama ilmega, kui Moldovas. Väga palju kohatb venemeelsust - Georgi lindid ja muu rahvussümboolika eksponeerimine. Kohalikku rahvussümboolikat levitab kõige rohkem peatänaval asuv raamatupood. Laualipud, plakatid, kalendrid. Samuti ei keela keegi teil endale osta riigi sümboolikaga illustreeritud diplomi või tänukirja, kus on ainult teie nimi ja kuupäev puudu. Tänukirjas tekstis tänatakse teid lojaalsuse ja ustavuse eest Transnistria Moldova Vabariigi ees. Kohalik turg ja täika on omaette meelelahutuse ja elamuste omandamise koht. Meie mõistes on tegemist tõelise paradiisiga, mis puudutab värskete puu-ja köögivaljade valikut ja nende hindu. Veel sai turul oma janu kustutada nõukaajast tuntud gaseeritud vee automaadist. Lasid 50 kopikat või rubla sise ja said vastavalt vett või kalja. Loomulikult oli sellel elamusel rohkem väärtust, kui kalja maitsel. Kõrvutades neid hindasid ja kohalike sissetulekuid on saadud võrdlustase kõvasti meie kahjuks. Ikka ja jälle taban ennast mõttelt, mis kuradi pärast on minu kodu sellises kolkas, kus alati valitseb sopus olek ja 12 kuud sitta suusailma. Täika seevastu näeb välja nagu lauluvõistulus nimega „Kadunud aegade mälestuseks“ vms. Hoia ja halsta, selline väljapanek teeb silmad ette isegi meie ERMI kogudele. Kuigi pakutav kaup on ensmasti kasutatud ja kõlbmatud müügi jaoks on nad rohkem väärt, kui esialgu tundub. Korraga jään ühe mutikese väljapaneku juures seisma ja minu pilku püüab nõukaajast tuntud arvutamise abivahend – arvelaud. Mitte mingisugune väike, vaid tõesti suur. Kui ma väike olin mäletan sellist meie külapoes. Koolis isegi õpetati arvelaual liitma, lahutama korrutama ja jagama. Mõtlesin, et saagu mis saab ostan selle endale ära. Nähes minu huvi asja vastu, kukkus tädike oma kaupa kiitma. No vaadake ometi sellist te ei leia kusagilt. Täispuidust raam ja nupud. Ma siis uurisin kuskohast see pärit ja ta vastas, et oli kunagi tehases raamatupidajana töötanud. Mõtlesin endamisi, et loomulikult ei saa ma seda kusagilt leida, sest neid ei kasutata juba ammu, kuid selles osas oli tädil õigus. Kohaliku raamatupoe lettidel olid sellised riistapuud küll kasutusel, kuid mitte puidust, vaid plastmassist. Algul taheti arvelaua eest 50 rubla kuid, tehes nägu, et sellise hinnaga ma küll ei osta sai 30 kaup tehtud. Veel pakkus ta mulle tänutäheks merevaigust kaelaehteid ja melhiorist lusikaid. Üks salatikann oli ka müügis. Neid lusikaid ja kannu ma mäletan minu lapsepõlvekodu elamisest. Raamatupoest veel niipalju, et see oleks nagu fragment nõukogude ajast koos oma töötajate ja sisseseadega. Väsinud letid ja riiulid, suured kolisevad kassaaparaadid ja eelpoolmainitud arvelauad. I-tähele pani veel punkti väsinud riiulitega vaäga hästi ühte ansamblisse sobinud veel väsinuma olekuga müüjad. Mingil hetkel kõlas üle müügisaali kõrvulukustav hüüe - Людочка я пойду сегодня ранше домой.
Hästi plaju on Tiraspolis parke. Enamsti on need rajatud vaba aja veetmiseks, kodumaa kangelaste valvsa pilgu all. Üks selline asub eemal kesklinnast. Pargi ametlik nimi on Парк Победы. Sissepääsu kohal on antud ka seletus, mis suunitlusega see park on. Tegemist on kultuuri ja puhkealaga. Pargis sees on igasugused letikesed, kus müüakse mänguasiju, jäätist, karastusjooke. Samuti saab siin laenutada jalgrattaid ja neljarattalisi sõiduvahendeid lastele. Kui liikuda pargi südamesse, platsi poole, siis hakkab silma kõrge postamendi otsas seisev kuirja ilmega sõjaväelase mundris mehike. Tal on käsi hoiatavalt puusas ja vahib iga möödujat nagu vaenlast. Kes see mees siis ikkagi on seal? Kuskilt midagi kohapeal lugeda pole ja kohalikud kehitavad ka õlgu. Hiljem sain teada, ete tegemist vene revolutsionäär Grigori Kotovskiga. (Григорий Иванович Котовский) Mees oli veel nii tähtis tegelane, et peale tema tapmist 1925. aalstal ei maetud ta maha, vaid ta keha palsameeriti ja paigutati tema jaoks spetsiaalselt ehitatud mausoleumi. Seistes pargi ühes servas hakkas eemalt puude latvadest silma fragment vaaterattast. Ilusti oli näha metallist platformid ja alused. Mütlesin, et peaks seda ka jäädvustama ja võtsin suuna sinnapoole, kus see mulle silma hakkas. Teiselepoole parki jõudes (sinna oli umbes 600 - 700m maad) oli vaateratas, kui nõiaväel kadunud. Alles olid ainult erineva kõrgusega mobiilimaste meenutavad metallist konstruktsioonidel postid. Ülal oli postide ümber moodustatud sõrestikulised alused, millel mõntöörid või muud asjaomased hooldetöid saaks teostada. Kuna need postid asusid erinevatel kõrgustel, siis eemalt vaadayes jäi mulje, et need nn platformid jäid silme eette ringi kujuliselt ja tekkis kohe ettekujutus siia oludesse sobivast vaaterattast. Seda nimetatakse miraaiziks vist. Teel bussijaama, mis asub raudteejaamaga samas hoones, hakkas veel silma ühe suuret tehase värav. See tehas kandis nime – 1. Mai nimeline tehas. Tehaseväravas oli putka, milles istus valvur ja samuti oli sisse- või väljapääs tõkestatud pingule tõmmatud ketiga. Samal ajal sõitis tehase territooriult välja auto ja korraga ilmus putka seinast olevast kahest august välja võlukäed ja lasd keti madalamale, et auto saaks takistamatult välja sõita. Elu pakub endiselt lihtsaid lahendusi ja korraga tabasin end jälle mõttelt, miks meil küll kõik automaatika abil käib. Pole ju kellegiga vaielda, ega sissepääsu jaoks luba kaubelda. Tiraspolist väljuvad maršrutkad Kišinjovi iga poole tunni vahel kuni kella kuueni õhtul ja seepürast pole mingit probleemi tagasisaamisega. Ainuke mure on see, et riigis viibimise aeg jääks sellesse aega, mis on märgitud migratsioonikaardil.
PS Pealkirjas olev venekeelne poliitilise sisuga hüüdlause hakkas mulle silma Benderisse sissesõidul. See oli vaba käega maalitud ühele tarale.
No comments:
Post a Comment