Stefan cel Mare

Kišinjovi peatänav kannab Stefan cel Mare (tõlkes Stefan Suure) nime. Üldiselt kipub nii olema, et kõikides Moldova linnades on peatänavad sellenimelised. Stefan cel Mare oli Moldova prints ja vabadusvõitleja, kes oma suuri tegusd 15. Sajandi lõpul korda saatis. Pidas maha palju lahinguid oma maa anstajate vastu ja sai neist peaaegu kõikidest jagu. Vägisi meenub nõukaaeg, kui kõik peataänavad meie suure kodumaa linnades Lenini nime kandsid. Moldova pealinna Stefan cel Mare tänava ääres asub emamus riigi- ja valitsusasutusi. Siin on koole, pühakodasid, ooperiteater, pargid koos purskkaevudega ja mälestusmärkidega. Loomulikult käib tänava ääres ka vilgas äritegevus. Poed, kioskid, tänavakohvikud on olemas. Kaljvaatide taga istuvad tütarlapsed lakivad igavusest küüsi või närivad sihvkasid. Jäätiseleti taha varjunud mammi lehitseb reklaamlehte ja arvutab mõttes kokku, mida ta endale nendest pakkumistest lubada võiks. Tänaval kõnnib vastu perekond, kelle kõikide liikmete näod on uppunud puust pulga otsas kõrguvasse suhkruvati tuusti. Läheneva õppeaasta ootuses peetakse ka koolilaata, mille müügilauad ja- telgid on vaikselt laienenud haljasaladele ja parkidesse. Läbi ruupurite kiidetakse taevani pakutavat kaupa ja lubatakse vanematele, et nende võsukesed saavad siit ostetud asjade läbi õnnelikumaks ja, et meie kaustikutes on rohkem lehti kui konkurendi omas. Taustaks kõlab laul nõukogudeaegsest filmist "Buratino", millepeale kostub kaugusest lapse hüüe – mama, mama. Pealinna kõikides parkides on vaba WI-FI leviala. Samuti saab arvutit kasutada elektrivõrgust, mille pistikupesad asuvad kohe istepinkide taga. Mitte kõik ei kasuta seda viimast võimalust eesmärgipäraselt. Ühed laevad oma mobiiltelefoni, kuskil kostub habemeajamismasina põrinat. Teises pargis kihutavad ringi lastele mõeldud elektriautod, ainult, et roolijad on küll lapseeast kaugelt väljas. Samuti on võimalik tarbida erinevaid teenuseid. Kõige kummalisemad neist on enda kaalumine tavalise põrandakaaluga. See teenus maksab 1 Leu. Kuskil aia otsas istub suur aara ja tema ees jahutuskastis on ennast kerra tõmmanud mingi roomaja. Möödujatele üritatakse seda elukat õlale panna. Kuulda on karjeid. Kõigele sellele sekundeerib riietesse pandud pärdik.Paar sammu eemal aga on korv kassipoegadega. Jääb mõistatuseks, kas need on müügiks või maole toiduks. Inimesi on murdu ja sagimist palju. Käib tohutu enese eksponeerimine. See on segu pingviinide paraadist, nääriööst karnevalist ja teatri esietendusest. Makiballi sugemetega. Flaierijagajate käed vahelduvad kerjuste omadega, nagu tuulikulabad. Haiged ja kurnatud on ka oma puudused siia eksponeerida toonud. Tugevalt ülekaalulised, ilma käe või jalgadeta - kõik juhivad oma hädadele tähelepanu ja ootavad annetust. Kõige võikam vaatepilt mida nägin oli täiesti paistes ja gangreenist mustade jalgadega mees, kelle kõrval seisisid noored armunud, kes ei suutnud oma tundeid teiste eest varjus hoida….. Mööda peatänavat ja risti sellega kulgeb pealinna ühistransport – trollid, maršrutkad, bussid. Trollide ja busside vanusevahet võiks mõõta aastakümmnetega. 70-ndatest meelde jäänud “škoda” trollid ja 80-ndatest “ikarus” bussid liiguvad koos oma modernsemate liigikaaslastega nagu võrdsed võrdsetega. Liiklemist reguleerivad foorid, kuid nende tulede värv suurt tähtsust ei oma. Kui asi läheb ülekäte tuuakse kohale reguleerija. Tipptunnil on olukord siin täitsa hull. Sel ajal peab kõnniteel liikleja silmad lahti hoidma, et mõni ülbik seal oma autoga alla ei aja. Trotuaaril liiklemist ja seal parkimist harrastavad peamiselt uhkemate ja suuremate inomarkade (slaavi kõnepruugis – välismaine auto) omanikud. Samuti sellised kellel on pilkupüüdvama kombinatsiooniga autonumber. Tänavat ääristavad puud on maast inimesekõrguselt valgeks võõbatud. See pidavat olema hügieenilisel eesmärgil. Ei tea. Valitsushooned on ümbritsetud 2,5 m. kõrguse plekktaraga. See riivab tõesti silma, kuid põhjust ei tea. Loogilisi seletusi oleks kaks. Esiteks pole vaja tavainimesel teada mida nad seal aia taga teevad ja teiseks pole neil seal vaja aia sees näha, kuidas tavakodanikud omadega toime tulevad. Üks võimalus on veel turvalisuse pärast, et keegi kurikael ei pääseks tähtsatele onudele liiga lähedale. Inimesed ei räägi oma riigijuhtidest midagi head ja vaevalt, et see viimaseid ka üldse huvitab. Valitsushoone vastas on kesine triumfikaar. Muide Benderis on see hulka suurem. Triumfikaare all ja ümbruses on mesinikud oma toodetega väljas. Rittalaotud meepurgid moodustuvad lõputu värvigammas, nagu Tikkurila värvikaardil. Teema loogiliseks jätkuks pakutakse mõned meetrid eemal igasuguseid aiasaaduseid. Põhiliselt puuvilju. Tule taevas appi turg on paari kvartali kaugusel ja nemad ronivad siia. Tänavu on hea sagiaasta ja nüüd jagub pakkujaid kõikjale. Turg ja bussijaam asuvad kõrvuti. See on üks suur häda. Kaubaautod, turuvankrid, bussid ja muu transport läbisegi moodustavad sõjapõgenikega sarnase karavani, mis uniselt eeesmärgi poole liigub. Raudteejaama juures on tõeline kirbuturg lahti löödud. Silm nagu ütleks, et kaubanduse jaoks pole see koht küll mõeldud. Keset sõiduteed on laiali laotatud tekid ja nende peale omakorda pakutav kaup. Siin on kõike mis ühest majapidamisest üle on jäänud. Korraga on tunne, et viibin ajaloomuuseumis. Isegi närtsinud potililli ei põlata pakkuda. Pole lugu, et lille enam elule ei ärata, vaadake millise suurepärase lillepoti te endale saate. Paksud mammid demonstreerivad oma kurvilise büsti peal vanu ärakantud riideid ja meelitavad häälekalt ligi. Teises kohas on kuulda küsimust – kas kuuekümmnega annate ära. Algul polnud imestusel otsa ega äärt, nüüd tundub see juba tavaline........