Kui Moskva rüpest tulime
siis laulsime prassai
nüüd euro liitu astume ja laulame ai ai
on tulevik meil helge
kõik sinimust ja valge
nüüd lambakooris lauame
jee jee jee
eh Odessa nüüd joome jälle viina
eh Odessa ei tunne hingepiina
eh Odessa sest tervis on meil hea
ja homme hommikul ei valuta me pea
Pidupäevajärgsel hommikul lahkun Kišinjovist ja sõidan rongiga edasi Odessasse. Hommikul läbi unise linna jaama kõndides on näha jälgi riigi sümmipäeva tähistamisest. Samas võivad need ka olla nädalavahetuse lõõgastumisest. Tänavate ääres om püsti poolikud alkoholipudelid ja kuskil pargis jollerdavad napsused seltskonnad. Kuna raudteejaamani pole palju maad, lähen vaatamata suurele seljakotile sinna jala.
Jaamahoones ootabki üks ilma vedurita veerem ja selle lähedal seisvalt vormis mehelt saan teada, et tegemist on ikka Odessa rongiga. Esitan talle oma pileti ja passi. See oli esimene passikontroll. Vagunisse sisenedes ma isegi ei üllatunud, sest veeremi välisilme põhjal võis oletada, et siin tuleb läbi ajada nõukogudeajast pärit mugavustega. Selle ajastu kontekstis tähendavad need puust pinke, avarii tõttu suletud tualetti ja kõike muud sellest, mis tänapäeval mugava sõidu juurde peaks kuuluma. Istepingid salongis olid täpselt sellisted, mis on meelde jäänud nõukogudeaegsetest rongidest. Isegi pinkide kuju ja värvuse järgi võis väita, et tegemist on originaaliga. Keegi elatanud mammi julges oma erutunud ja kileda häälega protesteerida – Kus on pehmed istmed, mis talle lubati. On hullematki läbi elatud, kui istuda 5 tundi pargipinki meenutavatel istmetel. Minu jaoks oli see muidugi kõik köömes. Ma isegi imestasin endamisi, kuidas on see võimalik, et nõukogudeajast pärit inimene teab ja oskab nõuda neid hüvesid, millest pööbel ja lihtrahavs tol ajal ainult unistada võis. Ainus loogiline seletus sellele on, et elame praeguses hetkes ja minevikku ei taheta enam meelde tuletada. Sarnast parraleeli võib tõmmata ka meil Eestis, mis kordub iga nelja aasta tagant valimiste eel. Kõik täitmata lubadused, mis eelmistel valimistel suure hurraaga sai välja hõigatud on korraga ununenud. Uute ja ägedamate lööklausete lummuses teeb iga kodanik oma valiku Kabuli loomaaeda meenutavast kesisest valikust kas orava, ninasarviku või sinna eksinud pardi vahel.
Mõne aja möödudes oli kuulda veduri lähenemist. Seejärel käis tugev kolksatus ja kogu veerem rappus korraga. Kui kogu ešelon oli komplekteeritud, lasi vedur laisa vilejoru, paiskas atmosfääri musta diislilõhnalise suitsuloori ja hakkas kogu koosseisu endaga kaasa vedama.Algul laisana tundunud kulgemine hakkas järk-järgult hoogu kogudes kiiremaks muutuma. Peagi kadus ka unine Kišinjov meie vaateväljast. Minu üllatuseks oli rongis väga vähe reisijaid ja pähe kargas mõte, milleks seda liini üldse elus hoitakse. Umbes pool tundi enne Benderisse jõudmist sisenes vagunisse Moldova piirikontroll. See oli teine passikontroll. Mingit templit riigist lahkumise kohta minu passi ei löödud. Samuti oli igas vagunis olemas ka saatja, kes abistas reisijaid erinevates kjüsimustes ja nõustas Ukrainasse sisenemisel vajava migratsioonikaardi täitmisel. Rongipilet Kišinjovist Odessasse maksis 129 Leid. Benderis sisenes rongi Transnistria piirikontroll ja see oli kolmas passikontroll. Minult uuriti, kus on Moldovast lahkumise tempel, kuid peale mõningast õlgadekehitamist ja omavahelist arutelu löödi sellele käega. Benderis läks osa inimesi maha ja suurt kedagi juurde ei tulnud. Ukraina piiril sisenes salongi selle riigi piirivalve ja siis sai läbitud neljas passikontroll. Üldiselt läks kõik lihtsalt ja vedur andis tuld. Esimeses peatuses Ukraina pinnal täitus kogu salong paksult reisijatega. Seda ma ei osanud mitte unes ka näha. Kõik sõitsid arvatavasti mere äärde lõõgastuma. Kokku kestis terve sõit peaaegu 5 tundi ja selle sees kulus kontrollimistele ligi tund.
Kohale jõudes võis teha juba selgelt järeldusi, et Ukraina raudteed on tunduvalt paremas seisukorras, kui Moldovas. Ukraina raudteid võiks võrrelda meie omadega, kus sõites pole tunda liipritevahelisi jätkukohti. Rong liigub sujuvalt ja ilma liigse mürata.
Odessa raudteejaam sarnaneb natuke Kišinjovi omaga. Suur ja massiivne hoone, kus on lõõskava kuumuse käes hea varjul olla. Vastupidiselt teiste linnade transpordisõlmpunktidele, polnud siin esimesteks teenustepakkujateks mitte taksojuhid vaid tubade- ja korteriüürijad. Isegi meie kinnisvaraturul pole sellised pakkumisi mida siit leida võis. Ühes kohas maja või kuur mere ääres, teisal tuba kesklinnas vaatega sadamale jne. Võta millist tahad. Kuna mul oli hotellibroneering juba olemas, siis ma maakleritega eriti pikka juttu ei teinud. Odessas on transpordi sõlmpunktid ja turg sarnaselt paljudele teistele linnadele kõik ühes kohas ja seepärast polnud hotelli minek väga vaevaline. Ainult 300 m. kõndida ja oledki kohal.
siis laulsime prassai
nüüd euro liitu astume ja laulame ai ai
on tulevik meil helge
kõik sinimust ja valge
nüüd lambakooris lauame
jee jee jee
eh Odessa nüüd joome jälle viina
eh Odessa ei tunne hingepiina
eh Odessa sest tervis on meil hea
ja homme hommikul ei valuta me pea
Pidupäevajärgsel hommikul lahkun Kišinjovist ja sõidan rongiga edasi Odessasse. Hommikul läbi unise linna jaama kõndides on näha jälgi riigi sümmipäeva tähistamisest. Samas võivad need ka olla nädalavahetuse lõõgastumisest. Tänavate ääres om püsti poolikud alkoholipudelid ja kuskil pargis jollerdavad napsused seltskonnad. Kuna raudteejaamani pole palju maad, lähen vaatamata suurele seljakotile sinna jala.
Jaamahoones ootabki üks ilma vedurita veerem ja selle lähedal seisvalt vormis mehelt saan teada, et tegemist on ikka Odessa rongiga. Esitan talle oma pileti ja passi. See oli esimene passikontroll. Vagunisse sisenedes ma isegi ei üllatunud, sest veeremi välisilme põhjal võis oletada, et siin tuleb läbi ajada nõukogudeajast pärit mugavustega. Selle ajastu kontekstis tähendavad need puust pinke, avarii tõttu suletud tualetti ja kõike muud sellest, mis tänapäeval mugava sõidu juurde peaks kuuluma. Istepingid salongis olid täpselt sellisted, mis on meelde jäänud nõukogudeaegsetest rongidest. Isegi pinkide kuju ja värvuse järgi võis väita, et tegemist on originaaliga. Keegi elatanud mammi julges oma erutunud ja kileda häälega protesteerida – Kus on pehmed istmed, mis talle lubati. On hullematki läbi elatud, kui istuda 5 tundi pargipinki meenutavatel istmetel. Minu jaoks oli see muidugi kõik köömes. Ma isegi imestasin endamisi, kuidas on see võimalik, et nõukogudeajast pärit inimene teab ja oskab nõuda neid hüvesid, millest pööbel ja lihtrahavs tol ajal ainult unistada võis. Ainus loogiline seletus sellele on, et elame praeguses hetkes ja minevikku ei taheta enam meelde tuletada. Sarnast parraleeli võib tõmmata ka meil Eestis, mis kordub iga nelja aasta tagant valimiste eel. Kõik täitmata lubadused, mis eelmistel valimistel suure hurraaga sai välja hõigatud on korraga ununenud. Uute ja ägedamate lööklausete lummuses teeb iga kodanik oma valiku Kabuli loomaaeda meenutavast kesisest valikust kas orava, ninasarviku või sinna eksinud pardi vahel.
Mõne aja möödudes oli kuulda veduri lähenemist. Seejärel käis tugev kolksatus ja kogu veerem rappus korraga. Kui kogu ešelon oli komplekteeritud, lasi vedur laisa vilejoru, paiskas atmosfääri musta diislilõhnalise suitsuloori ja hakkas kogu koosseisu endaga kaasa vedama.Algul laisana tundunud kulgemine hakkas järk-järgult hoogu kogudes kiiremaks muutuma. Peagi kadus ka unine Kišinjov meie vaateväljast. Minu üllatuseks oli rongis väga vähe reisijaid ja pähe kargas mõte, milleks seda liini üldse elus hoitakse. Umbes pool tundi enne Benderisse jõudmist sisenes vagunisse Moldova piirikontroll. See oli teine passikontroll. Mingit templit riigist lahkumise kohta minu passi ei löödud. Samuti oli igas vagunis olemas ka saatja, kes abistas reisijaid erinevates kjüsimustes ja nõustas Ukrainasse sisenemisel vajava migratsioonikaardi täitmisel. Rongipilet Kišinjovist Odessasse maksis 129 Leid. Benderis sisenes rongi Transnistria piirikontroll ja see oli kolmas passikontroll. Minult uuriti, kus on Moldovast lahkumise tempel, kuid peale mõningast õlgadekehitamist ja omavahelist arutelu löödi sellele käega. Benderis läks osa inimesi maha ja suurt kedagi juurde ei tulnud. Ukraina piiril sisenes salongi selle riigi piirivalve ja siis sai läbitud neljas passikontroll. Üldiselt läks kõik lihtsalt ja vedur andis tuld. Esimeses peatuses Ukraina pinnal täitus kogu salong paksult reisijatega. Seda ma ei osanud mitte unes ka näha. Kõik sõitsid arvatavasti mere äärde lõõgastuma. Kokku kestis terve sõit peaaegu 5 tundi ja selle sees kulus kontrollimistele ligi tund.
Kohale jõudes võis teha juba selgelt järeldusi, et Ukraina raudteed on tunduvalt paremas seisukorras, kui Moldovas. Ukraina raudteid võiks võrrelda meie omadega, kus sõites pole tunda liipritevahelisi jätkukohti. Rong liigub sujuvalt ja ilma liigse mürata.
Odessa raudteejaam sarnaneb natuke Kišinjovi omaga. Suur ja massiivne hoone, kus on lõõskava kuumuse käes hea varjul olla. Vastupidiselt teiste linnade transpordisõlmpunktidele, polnud siin esimesteks teenustepakkujateks mitte taksojuhid vaid tubade- ja korteriüürijad. Isegi meie kinnisvaraturul pole sellised pakkumisi mida siit leida võis. Ühes kohas maja või kuur mere ääres, teisal tuba kesklinnas vaatega sadamale jne. Võta millist tahad. Kuna mul oli hotellibroneering juba olemas, siis ma maakleritega eriti pikka juttu ei teinud. Odessas on transpordi sõlmpunktid ja turg sarnaselt paljudele teistele linnadele kõik ühes kohas ja seepärast polnud hotelli minek väga vaevaline. Ainult 300 m. kõndida ja oledki kohal.
Netist saadud allikate järgi on selle hotelli omanikeks jaapanlased, millele viitab ka nimi „Tokio Star“ Kaugelt hoone eriti silma ei hakka, sest tegemist on madala ehitisega. Ainult tänu eredale värvikombinatsioonile ja suurtele kirjadele leiab selle hõlpsasti üles. Etteruttavalt ütlen, et teenindus siin suurt kiita pole. Tavaliste arusaamade järgi on hotellidest väljakirjutamise aeg 12.00 ja toa võib heal juhul kätte saada peale koristamist 13.00. Mina jõudsin siia kell 13.30 ja pidin ettebroneeritud tuba ootama veel 2 tundi. Pidevalt pidi receptionis valvel olema, et tuba kellegile teisele küsijale ei eraldata. Põhiline löömine käis ühekohaliste tubade peale. Paljud kergeusklikud , kes samuti soovisid tuba, lootsid, et need vabanevad korraga ja läksid seepeale ootamise asemel linna. Mina aga panin tähele, et koristaja tõi võtmeid paarikaupa ja kui sind seal kohal polnud läks tuba sellele, kes sattus olema õigel ajal õiges kohas. Seepärast jäingi receptioni tädi vaatevälja, et olla kohe löögihoos. Kahe tunniga saigi asi korda.
Samuti puudub siin nimeline registreerimine ja passi nätamine pole vajalik. Numbritube on siin minu mäletamist mööda nelja tüüpi. Ühesed aknaga ja ilma aknata. Hind vastavalt 95UAH ja 150UAH. Kahestega sama lugu, kuid neid hindasid ma ei mäleta. Kuna ma seal ainult magamas ja jahedas käin, siis valisin ilma aknata variandi. Arvata laseb, et tänu headele hindadele pole sellel hotellil täituvusprobleeme ja seepärast võivad töötajad ka lubada ükskõiksemat suhtumist oma klientide suhtes. Piltlikult öeldes on hotell nagu mesipuu. Ainuüksi minu korruse ühes püstakus oli juba 100 numbrituba. Kokku oli korruseid kolm ja püstakui korruse peale vist kolm. Lihtne arvutus näitab, et numbreid peaks olema 3x3x200= 1800. Ühekohalise numbritoa suurus oli Umbes 2,5x4,5m. Sinna mahtusid ära voodi, dushinurk, wc pott, kraanikauss, laud ja värviteler. Üldiselt on jutus seda raske ette kujutada kuid nii se oli ja magada seal kannatas. Seinad olid tõesti õhukesed. Jutt ja telekahääl kostus väga hästi läbi.
Hommikul ärkasin hirmuga suure ladina peale üles. See kostus igast kõrvast nagu kodukino stereoheli. Esimene mõte oli, et kas tõesti on ilm vihmale pööranud. Akent ju polnud ja välja ei näinud. Reaalsusega kohanedes ja asja uurides sai selgeks, et naabertubades ollakse dushi all. Need dushikabiinid olid kõik ühes suunas mis jäävad magamisaseme pea juurde. Vädetavalt pidi sellise heli laskmine magamise ajal esile kutsuma voodis urineerimise. Mul jäi õnneks taoline eksperiment ära.
Meie mastaape arvestades on Odessa kohalik turg suur. Kõige tähtsam minu jaoks on ehtsad ja värsked puu- ja köögiviljad. Hindadest pole mõtet rääkida, sest meie mõistes maksid siinsed viljad tänu saagi kõrgajale kopikaid. Just kopikaid, sest kohalike kõnepruugis on kasutusel ikka rublad ja kopikad, mitte aga grivnad. Sisuliselt oli saada kõik, mida üks viljapuuaed või põllud-peenrad kasvatada suudavad. Pakuti ka kaugema kandi kraami. Siit minnes jääb süda verd tilkuma, kui mõelda sellele mis mind kodus ees ootab. Kui seda siin võib tõesti nimetada värskeks , nii välimuselt kui maitselt, siis meil pakutav andke andeks ei kõlba mitte ära vista ka. Veel vähem siis hingehinnaga müüa. Kogu söödava hulgas pakutakse ka igasugust tööstuskaupa, riideid ja muud pudi-padi, mida üks korralik majapidamine võiks vajada. Iseenesest mõista puudub ka sellel turul organiseeritud kauplemisplaan. Kõik pakutav on mingil määral läbi-segi. Igaüks müüb seal kus ruumi on ja need kellel kitsaks jääb on hoopis-tükkis tänavale kolinud. Samuti saab siit osta kiiret kehakinnitust ja ostjate vahel saalivad kärudega kohvi- ja teemüüjad. Teises kohas saab osta endale ühe tsebureki või piruka ja peale juua olege lahked kas veini või õlut. Korralikus toimivas keskonnas on kõigele mõeldud. Aiatoodetest natuke eemal on liha- ja kalatoodete pakkujad. Müüjad istuvad oma kauba taga, peletavad saadustelt oksaga kärbseid eemale ja kutsuvad ostma. Üle turu lõugab kohalik raadio, mis esitab pakkumisi ja reklaame luulevormis. Helikandjate müüjad on oma müükikohtade juures ostjate ligimeelitamiseks lärmama pannud mingi lugulaulu. Kõlaritsest kostuvad detsibellid ületavad igasuguse normaalsuse piiri. Palju pakkuijaid on idamaadest ja lõunavabariikidest. Korealannad müüvad sajas valikus salateid, grusiinid ja muu sealtkandi rahvas granaatõunu ja sellest pressitud värsket mahla, sadat sorti maitseaineid ja kuivatatud eksootilisi puuvilju ning pähkleid. Palju on kioskeid, kus müüakse igasuguseid tangaineid, õli ja konserve. Ühesõnaga sellist kaupa, millel on pikem realiseerimisaeg. Nendele putkadele on tõeline hittlause reklaamiks pandud - Toidukaubad sotsiaalsete hindadega. Turul ja paljude poodide ustel nägin kummalise sisuga silti требуется реализатор, mis otsetõlkes peaks tähendama, et vajatakse realisaatorit. Meie mõistes vajatakse hoopis müüjat. Kogu see melu ja pakutav tundub esmapilgul hoomamatu ja seepärast kulub päev või enam, et aru saada mis kuskil asub. Grusiini juurde veel tagasi tulles, et kohtasin üht kaupmeest kes granaatõuna mahla müüs. Loomulikult tegin ühe tropi ja kiitsin kaupa, et ka teised ligi tuleks. Mees uuris kuskohast pärit olen ja saadus vastuse peale hakkas vene keele asemel hoopis eesti keelt purssima. Enda sõnul olevat ta elanud Gruusias ühes eesti külas ja sealt see oskus külge jäigi. Mees kes maitseaineid müüs uuris samuti minu päritolu kohta. Rääkides, et meil on euro ja kõrged palgad, ning seejärel, et selline maitseaine valik hoopis puudub, lubas ta oma siinse poe kinni panna ja meile tulla. Ma lubasin seepeale ta püsikliendiks hakata. Neid maitseainekotte oli tema ees sadu. Üeldes oma soovi millist toitu te maitsestada soovite, võttis ta elegantse ja artistliku liigutusega kord ühest kotist ja siis teisest kotist erinevaid pulbreid ja segas need oma mehhaniseeritud uhmris üheks. Panin tähele, et mees teab mis ta teeb, sest käis kaks ostjat ühesuguse sooviga ja ta mõlemad segud said sama koostisega. Loomulikult võis väike kaaluerinevus olla, kuid ega see toidu maitset väga muuda. Tähtis on komponendid ja õige suhe. Turu kõrvalt ja keset platsi jooksevad läbi trammiliiprid. Sel paaril mis jääb turu territooriumilt välja, toimub tavaline liiklus, teisel ainult siis kui vajadus on. Varahommikul nägin kuidas trammiga toodi turule värsket kaupa. Seal olid porgandi- ja kartulikutid, ning kastid viimamarjadega ja aprikoosidega. Tundub, et see tramm oligi selleks otstarbeks kohandatud, sest istmeid deal sees polnud ja pool trammi oli täis tühju kaste. Veel nägin trammi millel oli kolm kaljavaati sleppi pandud. Õnnestus kuulda ka siin eesti keelt ja mõnega isegi vestelda. Vägisi tuleb meelde kuulsa kirjaniku E.Hemingway ütlus eestlaste ja sadamate kohta. Esialhu jääb mulje, et Odessa on Istanbuli järel teine linn, kus kõige enam eesti keelt kuuleb. Toidupoes on siim sama kord nagu Moldovas. Puuviljade kaalumisega tegeleb selleks palgatud saalitöötaja. Teil pole vaja oma valikuga minna kaalu juurde näppima. Kui ma üritasin seda teha, siis ta küsis, et miks ma teda ei kutsunud. Ma seepeale, et mai pannud teid tähele ja meil tuleb need ise kaaluda. Tüdruk oli vist väga terane või sai aktsendist aru ja lisas siis selle teabe peale „Te olete siis Eestist“ Valmisriiete poes käib hoopis oaette tsirkus, eriti neis, mis on suurtes ostukeskustes ja kus müügipinnad on tillukesed. Loomulikult pole seal eraldatud kohta riietuskabiinile, või varjatud kohale. Kel aga midagi häbeneda pole passib riideid müügisaalis ja teiste silme all. Kui teatada oma soovist riiet proovida küsitakse teilt kõige pealt „Ega tei häbene“ ja vastavalt vastusele lubatakse teil saalis proovida või juhatatakse naabri juurde kelle proovikabiin olemas on. Alguses üllatavana tundunud müügisaalis proovimine muutus hiljem juba tavaliseks. Loomulikult pole ju midagi häbeneda – või mis??? Valuutavahetusega mingit korralagedust Ukrainas pole, sest kogu vahetus toiumub panga poolt kehtestatud kursi alusel, mis siis iga päev muutub. Mulle arusaamatul põhjusel oli raudteejaamas tunduvalt kehvam kurss, kuid mujual linnas oli kopikapealt sama. Üldiselt siin eurost lugu ei peeta, eriti siis kui tahate välisvaluutas maksta. Dollarid võetakse vastu, kuid omades eurosid, soovitatakse minna valuutavahetuspunkti. Neid punkte on igal sammul ja kõigis kurss sama. Mõni töötab isegi ööpäevaringselt. Autode parkimine on Odessas omaette vaatamisväärsus, eriti selle korraldamine. Igat u 100 m. lõiku haldab üks eredeat värvi vestis pealik, kes kasseerib raha ja juhendab kuidas parkida. Talle peab alluma või vastasel juhul mine otsi endale mõni teine koht. Odessa tänavapildis on need siis majad, mälestusmärgid, tähised või piirded, jookseb igalt pool läbi mereteema. Ankrud, lained, ketid, roolirattad jne. Igal tänavaristil on mereteemaliselt dekoreeritud tänavatähised ja näitavad ka mis nime kandaval tänavaristil te asute. Uudiseks on ka rääkiv foor, mis teatab teile rohelise tule süttimisest ja lubab ületada tee. Veel lisab nimelisely juurde mis tänavate risti ületasite, ja millises suunas lähete. Hästi palju räägitakse vene keelt. Ukraina keeles jookseb läbi palju I-tähelisi häälikuid. Kirjapildis võib isegi nii olla, et ühes sõnas on nii ladina kui kirillitsa i. Ühel puhul tänendab see hääliku venitamist. Kui võrrelda Odessat Kišinjoviga, siis on viimane lausa küla. Odessas pidavat elama peale miljoni elaniku ja turismi kõrghooajal, nagu praegu tõuseb siin viibivate inimeste arv päris kiiresti. Turiste on palju nii gruppidega kui üksikuid. Samuti peatuvad siin kruiisilaevad. Tänavate asetus on lihtne st jaguneb kvartaliteks. Kui ma püüdsin väita, et see süsteem pärineb nõukogudeajast, siis arvati hoopis, et see on pigem kopeeritud jänkidelt. Kaks päeva on ilmselgelt lühike aeg, et sellest linnast ainu saada ja seepärast läheb Odessa minu lähiaegade sihtpunktide nimistusse. Odessast edasi viib tee mind Zaporožjesse, et siit võtta kurss tee läbi Venemaa kodu poole. Kiievisse ei plaani minna, sest see vajab samuti rohkem aega tutvumiseks. Odessa – Zaporožje rong sõidab u 16 tundi ja võrreldes bussiga, mis sõidab 3 tundi kiiremine on siin öö üle elada tunduvalt mugavam. Kuna on kooliaasta algus, siis on ka rong rahvast puupüsti täis. Ühes peatuspaigas märkame rongitäit päevitunud inimesi ja kohalike sõnul on nad teel Krimmist pealinna Kiievisse.
Zaporožjesse jõudis rong hommikul kell 7.30 Raudteejaamas olid taksojuhid mul nagu kanakullid raipe kallal. Võtsih ükskõikse hoiaku ja kobisin nende imestuseks trammi peale. Suutsin oma hoiakuga taksojuhte uskuma panna, et tean kuhu lähen. Tegelikult see aga väga polnud nii. Teadsin ainult ligikaudselt hotelli asukohta, kuid milline ühistransport sinna viib ei teadnud. Trammisolijate käest hakkasin küsima kuhu see sõidab ja kuidas ma saaksin mulle vajalikule aadressile. Ühe tänavanurga juures soovitati mul maha minna ja sealt edasi maršrutkaga sõita. Minu valitud ööbimiskohaks osutus suure alumiiniumitehase spordikompleksi ühiselamu nimega “Sport”. Loomulikult pakkusid nad siin ka majutusteenust kõigest 60 UAH eest ööpäevas. Mingeid erilisi mugavusi siin polnud, aga oli olemas tuba, koiku, värviteler, külmik ja loomulikult pesemisvõimalus. Tuba oli neljakohaline, kuid peale minu seal kedagi ei olnud. Kogus isustus oli pärit nõukogudeajast, isegi veekarafin koos nelja klaasiga. Vesi seal sees oli vast vähe värskem – ei julenud proovida. Samuti seisis toa seinal nimekiri toas oleva inventariga. Tooiide arv 4, voodid -4 öökapid – 4 jne. Isegi lühtrite arv laes oli kirjas. Seda ühiselamut kasutasid põhiliselt sportlased, kes siin treeninglaagris olid. Ka täna oli siin palju rahvast. Ühed tegid trenni ja teistel käis pallimängulahing. Sellel võistlusel olid isegi pealtvaatajad olemas. Üldiselt on minu jaoks tore koht ja toredad tädid töötavad siin. Väga lahked ja vastutulelikud. Nagu öö ja päev võrreldes “Tokio Star” hotelliga. Päeval oli plaanis minna soetada bussiipilet ja tutvuda linnaga. Midagi siin eriti vaadata pole, kuigi ega mind tavalised vaatamisväärsused huvitagi. Linna peatänav Lenini prospekt on üks pikemaid Euroopas. Kogupikkuselt 12 km. jäädes alla ainult Minski peatänavale, mis on 16 km. pikk. Jalutasin selle tänava otsast lõpuni maha. Algas see raudteejaama juurest kuhu ma hommikul saabusin ja lõppeb Dnepri ääres asuva väljakuga, kus sm. Lenin käe taeva poole sirutab ja revolutsioonile kutsub. Edasi tuleb juba Dnepri jõgi mille ühele poole jääb paisutatud veehoidla ja teisele poole kõrgelt allakihutav vetehoog. Siit läheb üle mitu silda ja üks neist on omapärane sellepoolest, et on mitmetasandiline. Üleval pool sõidavad autod ja all rongid. Trammiliiklus on linna peatänavalt viidud üle parraleeltänavale, et vähendada liikluskoormust. Võrreldes Kišinjovi maršrutkadega on siin käitumistavad teised. Need peatuvad ainult peatustes ja siin peab reisija ise ukse lahti tegema, kuid ukse tõmbab kinni juht. Ta on turvavööst meisterdanud abivahendi, mille üks ots on kinnitatud ukse kõlge ja teine ots on tema käeulatuses. Ühesõnaga toimib asi Kišinjoviga vastupidi. Enne bussijaama minekut otsustasin keha kinnitada. Ühe söögikoha aknal oli väga ahvatlev silt et meil on toidud söökla hinnaga.Peale väikest kahtlust ja kõhklust otsustasingi proovida. Kõik osutus õigeks ainult portsjonite suurused polnud mehised. Neil on ka kummaline arusaam plovist. Meie oleme harjunud seda punasena või tomatisena nägema, neil siin see puudus. Oma vene keele aktsenti siin ikka ei varja ja loomulikult oli teenindajal huvi teada kuskohast ma pärit olen. Ka siin esitati mulle ootamatu küsimus, mida kuradit ma siia ära olen kaotanud. Eks ma siis seletasin talle milles asi, kuid see ei näinud tema imestust lahjendavat. Peale mõneajalist toidunautimist, tuli söögikohta üks härrasmees, kes läks teenindaja juurde. Kui nad olid omavahel paar lauset vahetanud viitas teenindaja käega minule ja nad tulid minu lauda. Milles siis asi võis olla?? Küsisin ma endalt. Keegi autojuht oli oma sõiduvahendi parkinud täpselt värava ette millest see vana tahtis sisse sõita. Kuid mis see minu mure on? Pealegi pole ma siin üldse autoga. Teenindaja jutust selgus ka probleemi iva. Autol mis takistas liikumist olid Eest Vabariigis väljaantud numbrimärgid. !!!!! Läksin välja ja nii see tõesti oli. Lausa uskumatuna tundus see vaatepilt. Tulla siia autoga !!! Hullud nagu minagi!! Ootasime natuke, kuid autoomanik ei ilmunud välja. Haarasin siis kotist oma sülearvuti ja uurisin autonumbri põhjal kasutajanime välja. Kasutajanime omakorda panin telefoninumbri otsingusse ja kuna tegu polnud väga levinud nimega, kuvati mulle kaks persiooni. Esimene kellele helistasin väitis, et temale selline auto ei kuulu. Teine helistaja kahjuks toru ei võtnud. Ootasin veel pool tundi ja kahjutundega pidin lahkuma. Ei tahtnud ju tervet päeva ka ootamise peale kulutada.
Kui ma maršrutkaga bussijaama teel olin helistati mulle võõralt numbrilt tagasi. See oli sama number mis mulle ei vastanud. Käte värinal vajutasin telefoni rohelist nuppu ja kuulsin telefonitorust küsimust Kто вы? Seletasin talle kogu loo ära. Tükk aega oli torus vaikus ja siis kostus üksainus kahtlustav küsimus – Вы наверно шутите . Oma alibi tõestamiseks rääkisin ma talle veel selle autoloo, kuid vennike ei suutnud ikka oma kõrvu uskuda. Et mitte oma raha raisata, leppisime kokku kohtumise Lenini juures nagu spioonid. Mina ajaleht paremas käes rullis ja tema sonimütsiga. Tuligi välja, et mees elab tegelikult Eestis ja on siin külas oma õel. Ta oli endaga ka naise kaasa võtnud, sest viimane ei tahtnud samuti seda lugu uskuda. Rääkisin neile oma möödunud reisist ja sellest et mul on plaan paari päeva pärast koju tagsi pöörduma hakata. Seepeale tehti mulle selline ettepanek, millest oleks justkui nagu patt keelduda. Ühesõnaga nemad sõidavad välja homme varahommikul ja kui mul soovi on siis võin nendega ühineda. Tee või tina üks silm nutab teine naerab. Kas tõesti peab sellele reisile nii äkiline lõpp tulema. Mul ju linn nägemata ja puha…..
Palusin mõtlemisaega ja lubasin tagasi helistada. Segaste tunnetega uitasin mööda Lenini prospekti ja mu käitumine muutus üha kummalisemaks. Teiselpool teed märkasin üht nõukogudeaegset mälestusmärki ja otsustasin seda lähemalt uurida. Paraku polnud tee ületamiseks ühtegi ülekäiku. Kaht sõidusuunda eraldas omavahel kõrgete äärtega haljasala, kust oleks pidanud üle turnima. Tee üks suund viis üle viadukti Lenini ausamba poole ja teine ots linnast välja. Kui ma olin üle tee saanud ja pildistasin monumenti, nägin et tee ääres sesab miilitsauto. Minu mäletamist mööda enne teda seal polnud. No nii nüüd on trahv soolas oli esimene mõte. Tegin näo, et mälestusmärk mind väga huvitab ja teise silmaga piilusin patrullautot. Tühja kah ütlesin endale ja hakkasin viadukti poole minema. Ühesõnaga patrullile vastupidises suunas. Seepeale hakkas auto liikuma ja pidi sõtma mõnisada meetrit vastupidises suunas, et teha tagasipööre ja sõita minu suunas. Kuna meie vahele jäi sõidusuundi eraldav haljasala, mis oli oma 2 km pikk, siis pidi see auto sõitma viadukti lõpuni ja tegema tagasipöörde, et saada minu lähedale. Kui auto oli minust mööda sõitnud, ja minu jaoks ohutusse kaugusesse jõudnud kalpsasin ma üle kõrge haljasala teisele poole teed tagasi, kust olin tulnud. Patrulli ma loomulikult ootama ei jäänud ja kadusin kiirelt võpsikusse, mis seal all kasvas. Natuke maad eemal olid juba kõred majad, mis mulle paremini kaitset pakkusid. Ise veel imestasin, et mismoodi mu pea veel niimoodi töödata suudab kui hoopis pakilisemaid asju vaja lahendada on. Endale täiesti kontrollimatult helistasin ma tagasi ja teatasin, et sõidan nendega. Ehk see linn mulle andestab ja lubasin endale täiel häälel, et tulen siia veel tagasi oma poolikut teekonda jätkama………
Meie mastaape arvestades on Odessa kohalik turg suur. Kõige tähtsam minu jaoks on ehtsad ja värsked puu- ja köögiviljad. Hindadest pole mõtet rääkida, sest meie mõistes maksid siinsed viljad tänu saagi kõrgajale kopikaid. Just kopikaid, sest kohalike kõnepruugis on kasutusel ikka rublad ja kopikad, mitte aga grivnad. Sisuliselt oli saada kõik, mida üks viljapuuaed või põllud-peenrad kasvatada suudavad. Pakuti ka kaugema kandi kraami. Siit minnes jääb süda verd tilkuma, kui mõelda sellele mis mind kodus ees ootab. Kui seda siin võib tõesti nimetada värskeks , nii välimuselt kui maitselt, siis meil pakutav andke andeks ei kõlba mitte ära vista ka. Veel vähem siis hingehinnaga müüa. Kogu söödava hulgas pakutakse ka igasugust tööstuskaupa, riideid ja muud pudi-padi, mida üks korralik majapidamine võiks vajada. Iseenesest mõista puudub ka sellel turul organiseeritud kauplemisplaan. Kõik pakutav on mingil määral läbi-segi. Igaüks müüb seal kus ruumi on ja need kellel kitsaks jääb on hoopis-tükkis tänavale kolinud. Samuti saab siit osta kiiret kehakinnitust ja ostjate vahel saalivad kärudega kohvi- ja teemüüjad. Teises kohas saab osta endale ühe tsebureki või piruka ja peale juua olege lahked kas veini või õlut. Korralikus toimivas keskonnas on kõigele mõeldud. Aiatoodetest natuke eemal on liha- ja kalatoodete pakkujad. Müüjad istuvad oma kauba taga, peletavad saadustelt oksaga kärbseid eemale ja kutsuvad ostma. Üle turu lõugab kohalik raadio, mis esitab pakkumisi ja reklaame luulevormis. Helikandjate müüjad on oma müükikohtade juures ostjate ligimeelitamiseks lärmama pannud mingi lugulaulu. Kõlaritsest kostuvad detsibellid ületavad igasuguse normaalsuse piiri. Palju pakkuijaid on idamaadest ja lõunavabariikidest. Korealannad müüvad sajas valikus salateid, grusiinid ja muu sealtkandi rahvas granaatõunu ja sellest pressitud värsket mahla, sadat sorti maitseaineid ja kuivatatud eksootilisi puuvilju ning pähkleid. Palju on kioskeid, kus müüakse igasuguseid tangaineid, õli ja konserve. Ühesõnaga sellist kaupa, millel on pikem realiseerimisaeg. Nendele putkadele on tõeline hittlause reklaamiks pandud - Toidukaubad sotsiaalsete hindadega. Turul ja paljude poodide ustel nägin kummalise sisuga silti требуется реализатор, mis otsetõlkes peaks tähendama, et vajatakse realisaatorit. Meie mõistes vajatakse hoopis müüjat. Kogu see melu ja pakutav tundub esmapilgul hoomamatu ja seepärast kulub päev või enam, et aru saada mis kuskil asub. Grusiini juurde veel tagasi tulles, et kohtasin üht kaupmeest kes granaatõuna mahla müüs. Loomulikult tegin ühe tropi ja kiitsin kaupa, et ka teised ligi tuleks. Mees uuris kuskohast pärit olen ja saadus vastuse peale hakkas vene keele asemel hoopis eesti keelt purssima. Enda sõnul olevat ta elanud Gruusias ühes eesti külas ja sealt see oskus külge jäigi. Mees kes maitseaineid müüs uuris samuti minu päritolu kohta. Rääkides, et meil on euro ja kõrged palgad, ning seejärel, et selline maitseaine valik hoopis puudub, lubas ta oma siinse poe kinni panna ja meile tulla. Ma lubasin seepeale ta püsikliendiks hakata. Neid maitseainekotte oli tema ees sadu. Üeldes oma soovi millist toitu te maitsestada soovite, võttis ta elegantse ja artistliku liigutusega kord ühest kotist ja siis teisest kotist erinevaid pulbreid ja segas need oma mehhaniseeritud uhmris üheks. Panin tähele, et mees teab mis ta teeb, sest käis kaks ostjat ühesuguse sooviga ja ta mõlemad segud said sama koostisega. Loomulikult võis väike kaaluerinevus olla, kuid ega see toidu maitset väga muuda. Tähtis on komponendid ja õige suhe. Turu kõrvalt ja keset platsi jooksevad läbi trammiliiprid. Sel paaril mis jääb turu territooriumilt välja, toimub tavaline liiklus, teisel ainult siis kui vajadus on. Varahommikul nägin kuidas trammiga toodi turule värsket kaupa. Seal olid porgandi- ja kartulikutid, ning kastid viimamarjadega ja aprikoosidega. Tundub, et see tramm oligi selleks otstarbeks kohandatud, sest istmeid deal sees polnud ja pool trammi oli täis tühju kaste. Veel nägin trammi millel oli kolm kaljavaati sleppi pandud. Õnnestus kuulda ka siin eesti keelt ja mõnega isegi vestelda. Vägisi tuleb meelde kuulsa kirjaniku E.Hemingway ütlus eestlaste ja sadamate kohta. Esialhu jääb mulje, et Odessa on Istanbuli järel teine linn, kus kõige enam eesti keelt kuuleb. Toidupoes on siim sama kord nagu Moldovas. Puuviljade kaalumisega tegeleb selleks palgatud saalitöötaja. Teil pole vaja oma valikuga minna kaalu juurde näppima. Kui ma üritasin seda teha, siis ta küsis, et miks ma teda ei kutsunud. Ma seepeale, et mai pannud teid tähele ja meil tuleb need ise kaaluda. Tüdruk oli vist väga terane või sai aktsendist aru ja lisas siis selle teabe peale „Te olete siis Eestist“ Valmisriiete poes käib hoopis oaette tsirkus, eriti neis, mis on suurtes ostukeskustes ja kus müügipinnad on tillukesed. Loomulikult pole seal eraldatud kohta riietuskabiinile, või varjatud kohale. Kel aga midagi häbeneda pole passib riideid müügisaalis ja teiste silme all. Kui teatada oma soovist riiet proovida küsitakse teilt kõige pealt „Ega tei häbene“ ja vastavalt vastusele lubatakse teil saalis proovida või juhatatakse naabri juurde kelle proovikabiin olemas on. Alguses üllatavana tundunud müügisaalis proovimine muutus hiljem juba tavaliseks. Loomulikult pole ju midagi häbeneda – või mis??? Valuutavahetusega mingit korralagedust Ukrainas pole, sest kogu vahetus toiumub panga poolt kehtestatud kursi alusel, mis siis iga päev muutub. Mulle arusaamatul põhjusel oli raudteejaamas tunduvalt kehvam kurss, kuid mujual linnas oli kopikapealt sama. Üldiselt siin eurost lugu ei peeta, eriti siis kui tahate välisvaluutas maksta. Dollarid võetakse vastu, kuid omades eurosid, soovitatakse minna valuutavahetuspunkti. Neid punkte on igal sammul ja kõigis kurss sama. Mõni töötab isegi ööpäevaringselt. Autode parkimine on Odessas omaette vaatamisväärsus, eriti selle korraldamine. Igat u 100 m. lõiku haldab üks eredeat värvi vestis pealik, kes kasseerib raha ja juhendab kuidas parkida. Talle peab alluma või vastasel juhul mine otsi endale mõni teine koht. Odessa tänavapildis on need siis majad, mälestusmärgid, tähised või piirded, jookseb igalt pool läbi mereteema. Ankrud, lained, ketid, roolirattad jne. Igal tänavaristil on mereteemaliselt dekoreeritud tänavatähised ja näitavad ka mis nime kandaval tänavaristil te asute. Uudiseks on ka rääkiv foor, mis teatab teile rohelise tule süttimisest ja lubab ületada tee. Veel lisab nimelisely juurde mis tänavate risti ületasite, ja millises suunas lähete. Hästi palju räägitakse vene keelt. Ukraina keeles jookseb läbi palju I-tähelisi häälikuid. Kirjapildis võib isegi nii olla, et ühes sõnas on nii ladina kui kirillitsa i. Ühel puhul tänendab see hääliku venitamist. Kui võrrelda Odessat Kišinjoviga, siis on viimane lausa küla. Odessas pidavat elama peale miljoni elaniku ja turismi kõrghooajal, nagu praegu tõuseb siin viibivate inimeste arv päris kiiresti. Turiste on palju nii gruppidega kui üksikuid. Samuti peatuvad siin kruiisilaevad. Tänavate asetus on lihtne st jaguneb kvartaliteks. Kui ma püüdsin väita, et see süsteem pärineb nõukogudeajast, siis arvati hoopis, et see on pigem kopeeritud jänkidelt. Kaks päeva on ilmselgelt lühike aeg, et sellest linnast ainu saada ja seepärast läheb Odessa minu lähiaegade sihtpunktide nimistusse. Odessast edasi viib tee mind Zaporožjesse, et siit võtta kurss tee läbi Venemaa kodu poole. Kiievisse ei plaani minna, sest see vajab samuti rohkem aega tutvumiseks. Odessa – Zaporožje rong sõidab u 16 tundi ja võrreldes bussiga, mis sõidab 3 tundi kiiremine on siin öö üle elada tunduvalt mugavam. Kuna on kooliaasta algus, siis on ka rong rahvast puupüsti täis. Ühes peatuspaigas märkame rongitäit päevitunud inimesi ja kohalike sõnul on nad teel Krimmist pealinna Kiievisse.
Zaporožjesse jõudis rong hommikul kell 7.30 Raudteejaamas olid taksojuhid mul nagu kanakullid raipe kallal. Võtsih ükskõikse hoiaku ja kobisin nende imestuseks trammi peale. Suutsin oma hoiakuga taksojuhte uskuma panna, et tean kuhu lähen. Tegelikult see aga väga polnud nii. Teadsin ainult ligikaudselt hotelli asukohta, kuid milline ühistransport sinna viib ei teadnud. Trammisolijate käest hakkasin küsima kuhu see sõidab ja kuidas ma saaksin mulle vajalikule aadressile. Ühe tänavanurga juures soovitati mul maha minna ja sealt edasi maršrutkaga sõita. Minu valitud ööbimiskohaks osutus suure alumiiniumitehase spordikompleksi ühiselamu nimega “Sport”. Loomulikult pakkusid nad siin ka majutusteenust kõigest 60 UAH eest ööpäevas. Mingeid erilisi mugavusi siin polnud, aga oli olemas tuba, koiku, värviteler, külmik ja loomulikult pesemisvõimalus. Tuba oli neljakohaline, kuid peale minu seal kedagi ei olnud. Kogus isustus oli pärit nõukogudeajast, isegi veekarafin koos nelja klaasiga. Vesi seal sees oli vast vähe värskem – ei julenud proovida. Samuti seisis toa seinal nimekiri toas oleva inventariga. Tooiide arv 4, voodid -4 öökapid – 4 jne. Isegi lühtrite arv laes oli kirjas. Seda ühiselamut kasutasid põhiliselt sportlased, kes siin treeninglaagris olid. Ka täna oli siin palju rahvast. Ühed tegid trenni ja teistel käis pallimängulahing. Sellel võistlusel olid isegi pealtvaatajad olemas. Üldiselt on minu jaoks tore koht ja toredad tädid töötavad siin. Väga lahked ja vastutulelikud. Nagu öö ja päev võrreldes “Tokio Star” hotelliga. Päeval oli plaanis minna soetada bussiipilet ja tutvuda linnaga. Midagi siin eriti vaadata pole, kuigi ega mind tavalised vaatamisväärsused huvitagi. Linna peatänav Lenini prospekt on üks pikemaid Euroopas. Kogupikkuselt 12 km. jäädes alla ainult Minski peatänavale, mis on 16 km. pikk. Jalutasin selle tänava otsast lõpuni maha. Algas see raudteejaama juurest kuhu ma hommikul saabusin ja lõppeb Dnepri ääres asuva väljakuga, kus sm. Lenin käe taeva poole sirutab ja revolutsioonile kutsub. Edasi tuleb juba Dnepri jõgi mille ühele poole jääb paisutatud veehoidla ja teisele poole kõrgelt allakihutav vetehoog. Siit läheb üle mitu silda ja üks neist on omapärane sellepoolest, et on mitmetasandiline. Üleval pool sõidavad autod ja all rongid. Trammiliiklus on linna peatänavalt viidud üle parraleeltänavale, et vähendada liikluskoormust. Võrreldes Kišinjovi maršrutkadega on siin käitumistavad teised. Need peatuvad ainult peatustes ja siin peab reisija ise ukse lahti tegema, kuid ukse tõmbab kinni juht. Ta on turvavööst meisterdanud abivahendi, mille üks ots on kinnitatud ukse kõlge ja teine ots on tema käeulatuses. Ühesõnaga toimib asi Kišinjoviga vastupidi. Enne bussijaama minekut otsustasin keha kinnitada. Ühe söögikoha aknal oli väga ahvatlev silt et meil on toidud söökla hinnaga.Peale väikest kahtlust ja kõhklust otsustasingi proovida. Kõik osutus õigeks ainult portsjonite suurused polnud mehised. Neil on ka kummaline arusaam plovist. Meie oleme harjunud seda punasena või tomatisena nägema, neil siin see puudus. Oma vene keele aktsenti siin ikka ei varja ja loomulikult oli teenindajal huvi teada kuskohast ma pärit olen. Ka siin esitati mulle ootamatu küsimus, mida kuradit ma siia ära olen kaotanud. Eks ma siis seletasin talle milles asi, kuid see ei näinud tema imestust lahjendavat. Peale mõneajalist toidunautimist, tuli söögikohta üks härrasmees, kes läks teenindaja juurde. Kui nad olid omavahel paar lauset vahetanud viitas teenindaja käega minule ja nad tulid minu lauda. Milles siis asi võis olla?? Küsisin ma endalt. Keegi autojuht oli oma sõiduvahendi parkinud täpselt värava ette millest see vana tahtis sisse sõita. Kuid mis see minu mure on? Pealegi pole ma siin üldse autoga. Teenindaja jutust selgus ka probleemi iva. Autol mis takistas liikumist olid Eest Vabariigis väljaantud numbrimärgid. !!!!! Läksin välja ja nii see tõesti oli. Lausa uskumatuna tundus see vaatepilt. Tulla siia autoga !!! Hullud nagu minagi!! Ootasime natuke, kuid autoomanik ei ilmunud välja. Haarasin siis kotist oma sülearvuti ja uurisin autonumbri põhjal kasutajanime välja. Kasutajanime omakorda panin telefoninumbri otsingusse ja kuna tegu polnud väga levinud nimega, kuvati mulle kaks persiooni. Esimene kellele helistasin väitis, et temale selline auto ei kuulu. Teine helistaja kahjuks toru ei võtnud. Ootasin veel pool tundi ja kahjutundega pidin lahkuma. Ei tahtnud ju tervet päeva ka ootamise peale kulutada.
Kui ma maršrutkaga bussijaama teel olin helistati mulle võõralt numbrilt tagasi. See oli sama number mis mulle ei vastanud. Käte värinal vajutasin telefoni rohelist nuppu ja kuulsin telefonitorust küsimust Kто вы? Seletasin talle kogu loo ära. Tükk aega oli torus vaikus ja siis kostus üksainus kahtlustav küsimus – Вы наверно шутите . Oma alibi tõestamiseks rääkisin ma talle veel selle autoloo, kuid vennike ei suutnud ikka oma kõrvu uskuda. Et mitte oma raha raisata, leppisime kokku kohtumise Lenini juures nagu spioonid. Mina ajaleht paremas käes rullis ja tema sonimütsiga. Tuligi välja, et mees elab tegelikult Eestis ja on siin külas oma õel. Ta oli endaga ka naise kaasa võtnud, sest viimane ei tahtnud samuti seda lugu uskuda. Rääkisin neile oma möödunud reisist ja sellest et mul on plaan paari päeva pärast koju tagsi pöörduma hakata. Seepeale tehti mulle selline ettepanek, millest oleks justkui nagu patt keelduda. Ühesõnaga nemad sõidavad välja homme varahommikul ja kui mul soovi on siis võin nendega ühineda. Tee või tina üks silm nutab teine naerab. Kas tõesti peab sellele reisile nii äkiline lõpp tulema. Mul ju linn nägemata ja puha…..
Palusin mõtlemisaega ja lubasin tagasi helistada. Segaste tunnetega uitasin mööda Lenini prospekti ja mu käitumine muutus üha kummalisemaks. Teiselpool teed märkasin üht nõukogudeaegset mälestusmärki ja otsustasin seda lähemalt uurida. Paraku polnud tee ületamiseks ühtegi ülekäiku. Kaht sõidusuunda eraldas omavahel kõrgete äärtega haljasala, kust oleks pidanud üle turnima. Tee üks suund viis üle viadukti Lenini ausamba poole ja teine ots linnast välja. Kui ma olin üle tee saanud ja pildistasin monumenti, nägin et tee ääres sesab miilitsauto. Minu mäletamist mööda enne teda seal polnud. No nii nüüd on trahv soolas oli esimene mõte. Tegin näo, et mälestusmärk mind väga huvitab ja teise silmaga piilusin patrullautot. Tühja kah ütlesin endale ja hakkasin viadukti poole minema. Ühesõnaga patrullile vastupidises suunas. Seepeale hakkas auto liikuma ja pidi sõtma mõnisada meetrit vastupidises suunas, et teha tagasipööre ja sõita minu suunas. Kuna meie vahele jäi sõidusuundi eraldav haljasala, mis oli oma 2 km pikk, siis pidi see auto sõitma viadukti lõpuni ja tegema tagasipöörde, et saada minu lähedale. Kui auto oli minust mööda sõitnud, ja minu jaoks ohutusse kaugusesse jõudnud kalpsasin ma üle kõrge haljasala teisele poole teed tagasi, kust olin tulnud. Patrulli ma loomulikult ootama ei jäänud ja kadusin kiirelt võpsikusse, mis seal all kasvas. Natuke maad eemal olid juba kõred majad, mis mulle paremini kaitset pakkusid. Ise veel imestasin, et mismoodi mu pea veel niimoodi töödata suudab kui hoopis pakilisemaid asju vaja lahendada on. Endale täiesti kontrollimatult helistasin ma tagasi ja teatasin, et sõidan nendega. Ehk see linn mulle andestab ja lubasin endale täiel häälel, et tulen siia veel tagasi oma poolikut teekonda jätkama………
No comments:
Post a Comment