Tiraspol

Tundub küll kummalisena, kuid Tiraspol ja Transnistria olid peamised põhjused miks me oma sihtkohaks Moldova valisime. Meile tundus endale huvitav minna sinna, kus aeg on praktiliselt seisma jäänud ja maa mida pole keegi tunnustanud. Tiraspoli läheme Margusega kahekesi, sest erinevatel põjustel loobuvad teised sõidust. Valmistume jällegi ette kõige hullemaks, mis tähendaks pikka ootamist ja pistiseküsimist.
Kuna on esmaspäev haigutab piiril võrreldes eilsega tühjus. Kõik prodseduurid on samad, ainult 45 minuti asemel viibisime ametnike pilkude all kõige rohkem 2 minutit. Kuna soovime siia jääda kauemaks kui 10 tundi, siis seletab ametnikuneiu lahkesti ära kuskohal peame end linnas “arvele võtma”. Tiraspol asub Benderist mitte kaugel ja jääb Dnestri jõe mõlemale kaldale. Tiraspoli ja Benderi vahet kursseerib ka muideks trollibuss. Võrreldes Benderiga on pealinn vähe kaasaegsem. Linna sissesõidul hakkab silma uhkeim uusehitus - jalgpallistaadion. See pidavat silmad ette tegema isegi paljudele Euroopa omadele. Kuna Moldova staadionite kehva olukorra pärast on seal rahvusvahelised mängud keelatud, siis peetakse need siin. Staadioni avamäng, mis toimus Moldova jalgpallimeeskonna osavõtul ja kuhu oli kutsutud ka Moldova toonane president, jäi viimasel riiki sisenemisekeelu tõttu nägemata. Tiraspoli tänavavõrgustik on nõukogudeaegsele linnale omane ja seepärast turistile väga lintne orienteeruda. Tänavad jooksevad sirgelt ja parraleelselt. Kvartalid on ruudukujulised. On ka peatänav mis kannab nime улица 25-го Октрября. Ka teiste tänavate nimed on vahvad ja ajaloohõngulised – ul. Pravdõ, Lenina, Marksa, Engelsa….. park Kirova. Tänavate olukord on tunduvalt parem, kui Benderis või üldse Moldovas. Peatänaval leiab kaasaegseid poode ja söögikohti, kus töötab ka WI-FI. Samuti jäävad siia valisushoone, linnanõukogu, koolid, teater ja suured haljasalad koos kõiksugu monumentide ja memoriaalidega. Need viimased on pärit nõukogudeajast, kuid leiab ka värskemaid üllitisi. Kõige uhkem on vene tank T-34 koos kirjaga “за родину” ja pronksist viisnurk, mille keskel lõõmab igavene tuli. Tanki kõrval jalutab babushka oma pojapojaga kelle käes on arvatavasti lapse kohustuslik mänguasi tank. Suur lillepeenar on viisnurgakujulise sümbolina istutatud. Enamasti avaldatakse siin mälestust Suures isamaasõjas, Afganistani sõjas ja 1992 a Moldova - Transnistria konfliktis hukkunuid. Hukkunute nimekirjast leiame ka kahe eestlase nimed. Elektripostide otsa monteeritud ruupuritest kostub valjut muusikat ja tänavad on täis suuri värvilisi reklaame. Suured LED ekraanid kutsuvad kaupu ja tooteid tarbima. Reklaamide vahel hakkab silma ka ohtralt poliitilise sõnumi eksponeerimine. Ühe suure plagu peal tervitavad üksteist Transnistria president Smirnov ja Venemaa president Medvedev. Teisel jälle plakat kus kolme tunnustamata riigi Transnistria – Abhaasia ja Lõuna - Osseetia presidendid üksteisel kätt suruvad nagu filmis “ Kolm musketäri”. Samuti reklaamib siin ennast Venemaa liiderpartei “Единая Россия” koos Medvedeviga ja plakat võimuka sõnumiga “Единство Приднестровья – единство с Россией” . Peatänaval asuvad ka välisriikidest ainsana Abhaasia ja Lõuna - Osseetia konsulaadid. Kohta on isegi riigisümboolika eksponeerimiseks. Ühe väljaku ääres asub autahvel, kuhu on üles riputatud Tiraspoli aukodanikud. Esimesel kohal on muidugi riigi president Igor Smirnov, edasi vene liberaalide esimees Vladimir Žirinovski, Moskva ekslinnapea Juri Luzkov……. Edasi ei jätka, sest nimekiri läheb järjest jaburamaks. Kõigi nende nägude ees seistes tuli pähe küsimus, kas neist keegi oma jalga üldse siia linna tõstnud on ?? Selle väljaku äärde, kus põleb igavene tuli ehitatakse uut pühakoda, mille patrooniks on Smirnov ise. Plangule on kleebitud 2 teadet. See tahvel kuhu on kirjutadud objekti nimi ja valmimisaeg on umbes 10 korda väiksem, kui see mille iluseb auväärse patrooni nimi. Dnestri kaldale on rajatud uhke rand. Enne randa on suur tahvel, kus on kirjas mida siin teha ei tohi. Suvorovi ausamba juurest, mis asub peaaegu keset peatänavat viib üle jõe jalakäijatele mõeldud sild. Seda mööda sõidavad ka autod !! Silla treiselpool otsas pole ühtegi märki elutegevusest. Ainult võpsikud ja bussijaam, kust saab maale sõita. Peatänava algul ühe majakese ees käib hirmus tunglemine ja varahommikul oli seal järjekorras palju inimesi. Siin asub Vene konsulaat.
Riigikeeleks on vene, ukraina ja moldova keel. Peale oma kodakondsuse on siinsetel ka kindlasti lisaks veel muu riigi kodakondsus. Oma passiga pole neil väljaspool riigipiiri midagi peale hakata ja seepärast aitab teine kodakondsus välismaal käia. Paljud omavad isegi veel nõukogudeaegset passi. (Neid pidi palju ka moldovlastel olema)
Raudteejaam ja bussijaam asuvad Tiraspolis ühes hoones. Põhiliseks liiklusavhendiks linnas on maršrutkad ja trollid. Peatänavat läbivad need kõik. Kord on siin kõva, nii vähemalt tundub. Militsionääre passib igal pool ja ka muid mundrimehi pole vähe. Inimesed tunduvad vestluse ja oleku järgi olema rahul siinse olukorraga. Vastupidiselt Moldovale pole me kuulnud ühtegi negatiivset lauset riigi ja selle juhtide aadressil. Võib-olla ka ei juleta, mine sa võta kinni.
Inimeste riietus on segu euroopa ja slaavi mõjudest. Siin on mida vaadata, mille üle naerda ja millest õppust võtta. Esimeses peatükis kirjutasin meenutustest mis mul sõnaga Moldova meelde tuleb. Üks tähtsamatest meenus siin olles, kui tähtedekombinatsiooni KVINT nägin. Tegemist on alkoholitootjaga, kelle napsud olid omal ajal meie suurel kodumaal kuulsad ja on praegugi. Meie turul neid eriti saada pole. Põhiliselt toodetakse konjakeid ja veine. Isegi 8 tärniline konjak on siin odavam kui meil limonaad. 100 km kaugusel Kišinjovis küsitakse KVINT-i jookide eest 5x kõrgemat hinda. Kuni tänaseni polnud mul õrna aimu, mis on peidetud selle tähekombinatsiooni taha KVINT. Tegemist on sõnade esitähtedega – Konjaki. Vino I Napitki Tiraspola. Käisime ka nende firmapoes ja nägime kogu pakutavat valikut. Tehasepoed on avatud 24/24, mis meie mõistes tähendab 24/7 ilma vaheajata. Ainsaks piiranguks on ostja vanus. Kohalikud joovad ja mitte vähe. Veinist nad suurt lugu ei pea, kuid kangemat kraami nagu viin või konjak tasstitakse siit 10-te pudelite kaupa välja. Seda ühe ostja kohta.
Üldiselt võib Transnistrias ilma eriloata viibida 10 tundi alates riiki sisenemisest. See aeg pannakse kirja migratsioonikaardile, mille peate riigist väljudes esitama. Kui teil seda anda pole, siis olete illegaalselt sisenenud riiki ja teid võivad piiririkkumise eest suured pahandused ees oodata. Kui teil on soov pikemaks siia jääda, peate migratsiooniametis end arvele võtma. Selleks on vaja hotelli broneeringut või küllakutsuja nime aadressi ja passi – jah just pass i!!! Mingid väljamõeldud aadressidega ja nimedega susserdamine siin läbi ei lähe. Ametnikel on olemas täielik ülevaade, kes kuskil elab või on. Meil muidugi võõrustaja passi esitada polnud ja pääsesime ainult tänu läbi õnneliku juhuse. Ametnikuneiule tundus võõrustaja nimi kuidagi tutav ja oma kolleegidele mainis ta, et viimane oli vist kunagi tema õpetaja olnud. Mina muidugi kiitsin takka, et ta õpetab koolis inglise keelt ja on muidu väga tore inimene. See väide osutus ka õigeks, sest me olime eelnevalt temaga suhelnud. Passi puudumisele vaadati läbi sõrmede ja tänu tütarlapse vastutulelikkusele saime ka vajaliku templi. Jätsime siia ka ühe shokolaadi mis algul ettevaatlikult tagasi lükati. Meie ei jätnud ka jonni ja “unustasime” oma maiuse maha. Samuti saadeti õpetajale kaasa üks kiri. Mis seal kirjas oli ei tea, kuid kirja autor polnud sugugi rõõmus, kui sai teada, et me ka vene keeles lugeda oskame. Meie võõrustaja palk pole eriti suur ja seepärast annab ta ka eratunde. Saades teada meie plaanidest jätab ta koheselt ära mõned tunnid ja viib meid linnatuurile. Tema kõrvalhobiks on turistide majutamine enda juures kodus. Muud kunsti siin ei ole, avalda ainult soovi ja ülejäänu on ainult kohalesaamise küsimus. Tagasi Moldovasse jõuame viperussteta järgmisel päeval. Bussis näidatakse meile nõukogude kiematograafia tippteost "Kaukaasia vang"