Uue pärva esimesed minutid jätkuvad sama hoogsalt, nagu eelmine lõppes. Ohtra veini tarbimine lisab hotellikülaliste niigi emotsionaalsele suhtlemisele kõrgemaid tämbreid juurde. Vastu hommikut antakse teatepulk üle maja kõrval elavatele kodulindudele, kes üksteise võidu valguse saabumist läbilõikava kiremisega tervitavad. Kogu selle ürituse kulminatsiooniks on hommikul peasissekäigu ees marmorplaatidel magavad kaks turisti. Nad on saabunud keset ööd ja mingil segasel põhjusel pole neid hotelli sisse lastud. Õnneks see arusaamatus suuremat jama hotellile ei tekita.
Meie tänase plaani märksõnadeks on Moldova kultuur ja ajalugu, mis tähendab sõitu maršrutkaga Buducieni nimelisse külla. Hommikune minek satub tipptunnile. Saame tunda konservikarbis oleva kilu tunnet. Eriti meeldiv see ei olnud, sest peale ringi saaliva konduktori näitasid kitsas bussis ka oma õigusi prisked kohalikud baabad. Trollilt maha astudes nägime, et meie taga sõitis sama numbriga teine troll, mis oli täiesti tühi. Bussijaama saamiseks tuleb läbi murda kohalikust turust, mis elab ja keeb oma nime vääriliselt. Bussijaam seevastu on täiesti vaikne. Siinkandis kehtib sama reegel, mis mujal lõunamaades – liiga palju ette planeerida ei maksa, sest elu pakub ise lihtsaid lahendusi ja abitul ilmel hõikudes on kohalik rahvas kohe lahke aitama. Ühesõnaga, kui miski teeb muret, siis väljenda seda sõnades. Õige maršrutka juhatatakse meile ise kätte. Pealinna piiridest väljudes puutume kokku tõelise Moldova reaalsusega. Vastupidiselt pealinnale on maal ülekaalus nõukogudeaegne autopark. Olgugi, et sõiduteed on neljarealised pole nende olukord sugugi kiita. Kaht sõidurada eraldaval meetrilaiusel haljasalal näsivad lehmad rohtu ja ei lase ennast pidevast autodevoolust häirida. Kohale jõuame umbes tunniga. Buduceni külast eemal, asub Orheiul Vechii (Vana Orhei) ajalooline kultuurikompleks. Tegemist on ühe U-kujulise jõekääruga, kust on väljakaevamistel leitud mitmete kirikute, mošeede ja muude ehitiste varemeid. Lisaks asuvad siin kuulsad koobaskirikud ja mäe otsas ka uuem pühakoda uhkete värviliste piltide, puidust nikerdatud seinakaunistuste ja muu läikiva atribuutikaga. Künka sees, vaatega orule, tegutseb veel teinegi kirik, mille sisse pääseb kiriku peale ehitatud kellatorni alt. Liiga napis riietuses külastajaid kummassegi kirikusse sisse ei lasta. Tagasi tuleme läbi küla, mis on kenasti säilitanud traditsioonilise ilme ja pakub vaatamiseks palju koloriitseid vaateid. Majad jäävad üldjoontes kõrgete tarade taha. Paljud neist on värvitud kas roheliseks või helesiniseks, lisaks muud kaunistused. Väga omapärased on väravad, ühed on koguni Moskva olümpiarõngaste motiiviga kaunistatud.
Mõnda aega küngastel turnides hakkab meie füüsiliste pingutuste tulemusena organism kaotatud kaloritele asendust nõudma, mis tähendas, et vaja oli keha kinnitada. Esialgsed katsed söögikoha leidmisega jooksid liiva, põhjuseks söögikohtade ja turistide arvu suur kontrast. Viimases hädas läksime tagasi oma teekonna alguspunkti, Orheiul Vechii ajaloolise kompleksi külastuskeskusesse. Reegel, kui miski teeb muret siis väljenda seda sõnades, kehtib jälle. Kuuldes meie muret võtab keskuse töötaja Nina kohe kõne oma sõbrannale Ljudmillale, kes siit 2 km eemal teises külas Trebucenis pansionaati peab. Tädi Nina seletab meile kuhu minna ja näitab suuna kätte. Mõne aja pärast jookseb ta meile järgi ja kostitab meid teadmisega, et on meile organiseerinud ka sealtpoolt auto, mis vastu tuleb ja meid õigesse kohta viib. Jalutame veidi maad üles teeristini ning juba ongi auto kohal. Eine on rikkalik ja maitsev, koosnedes pea kogu valikust mida Moldova köök pakkuda võib. Kõrvale saab juua nii valget kui punast majaveini. Lühidalt kirjeldades on see pidu sinu kõhus ja meeltes. Vaatame veel ära lähedal asuvad inimtekkelised koopad ja edasi ootame sillal järgnevat transporti, mis peaks meid meie tänasesse ööbimiskohta Lalovasse viima. Õigeks ajaks meie sohver küll kohale ei jõua. Oleme juba mures, kas saame oma kotid külastuskeskusest kätte, kui järsku ilmub sillale üks auto, keda me esmalt oma autojuhiks peame. Tuleb välja, et ta on keegi kohalik külapoiss, kes Chisinausse sõidab ning kohe huvi tunneb, kuhu me sõita tahame. Räägime siis, et tahaks oma kotid kätte saada ning ilma nurisemata on ta nõus meid samasse külastuskeskusesse ära viima. Mingist tasust oma abi eest ei taha ta kuuldagi. Helistame uuesti oma ööbimispaika ning sealt lubab transport meile kohe järele tulla. Otsutame seda ooteaega lühendada külastuskeskuse juures asuvas hotelli restoranis. Veinist julgust saanuna laseme oma meeli ja mõistust hullutama Valge Toonekure. Restoranis endas käib tihe sagimine, sest tegeldakse pulmade ettevalmistusega. Meid ei üllata mitte see, et kogu kaunistus ja atribuutika on kunstlik ja liiga slaavilik vaid rohkem see, et pulmi peetakse keset nädalat. Küsime huvist, millal pidu algab, kuid tseremoonia algusaega restoranis keegi täpselt ei teagi. Üldiselt on pulmade korraldamine siin rikkamate inimeste lõbu, sest vaesematele käib see lihtsalt üle jõu.
Meie järgmine sihtkoht Lalova asub Dnestri jõe kaldal kõrgete mägede vahel. Arvestades teede olukorda ja tihedust võis arvata, et sõit sinna tuleb küllaltki vaevaline. Seda kartust kinnitas ka nurga tagant väljatuiskav Lada. Meie üllatuseks pööras sohver oma autoga hoopis sinnapoole, kus poleks pidanud olema ühtegi sõiduteed. Nii vähemalt näitas kaasasolev kaart. Sõit läks lahti mööda selliseid teid mida me pole oma elus kunagi kohanud. Võis arvata, et teed olid sinna tekkinud sarnaselt sellele, kuidas jalakäijad endale muruplatsidele otseteid lõikavad. Iga käänakuga muutus meie sõidurada rohkem olematumaks. Ainsad vastutulevad liiklejad olid hobuvankrid. Kuna sissesõidetud tee oli tänu roobastele ja kuivanud poriloikudele väga kitsas, pidime päevalillede ja maisipõldude pealt lisa võtma. Enne meid alustavad Buducenist sama teekonda ka bussitäis Prantsuse turiste, kuid meie jõuame nendest oluliselt varem kohale. Pärast tunnist kihutamist stiilis Lõuna-Eesti ralli jõuame elusate ja tervetena Lalovasse. Hotell on väga hubane, pereettevõte, kus omanik on kogu pere, sugulased ja koerad-kassid toimetama pannud. Kuna Lalova küla ise asub muudest suurematest keskustest üsna kaugel ja teed, mis siia viivad on üsna olematud, siis valmistatakse kogu söögi- ja joogipoolis siin ise. Õhtul ootab meid lapšaa ja muud hõrgutised, mida me ohtra veiniga alla libistame.
Peale kahe kannu veini pruukimist hakkas kõrvallauas istuv dressides tegelane meid eestikeelsete tervitustega kostitama. Veini kanguse järgi poleks arvanud, et võõrkeelte õppimine nõnda kerge võib olla. Siinoldud kahe päeva jooksul on meile selgeks saanud ainult mõned viisakusväljendid. Meie üllatajaks osutus kõige tähtsam moldovlane, kes Eestis elab ehk siis Moldova Vabariigi suursaadik Eesti Vabariigis. Mees oli äsja abiellunud ja veetis siin oma mesinädalaid. Ta on väga hästi kursis Eesti oludega. Vahetame temaga muljeid värskematest uudistest
Pruugitud vein ja ootamatu kohtumine muudab meie hääletämbri ja kõnetempo nii ülevaks, et kõrvaltoas magavad pranstlased seepeale märku annavad, et aeg oleks puhkama heita. Esmalt saadetakse meile ukse vahelt kurje pilke, seejärel lõgistatakse lapselikult ukselinki. Otsustame siis nende rahustuseks päevale punkti panna.
näide Moldova teedest ja sellest mida nad meist arvavad -
http://www.youtube.com/watch?v=p1LPuAjXwh0
http://www.youtube.com/watch?v=oq8xwAMDOb0
Meie tänase plaani märksõnadeks on Moldova kultuur ja ajalugu, mis tähendab sõitu maršrutkaga Buducieni nimelisse külla. Hommikune minek satub tipptunnile. Saame tunda konservikarbis oleva kilu tunnet. Eriti meeldiv see ei olnud, sest peale ringi saaliva konduktori näitasid kitsas bussis ka oma õigusi prisked kohalikud baabad. Trollilt maha astudes nägime, et meie taga sõitis sama numbriga teine troll, mis oli täiesti tühi. Bussijaama saamiseks tuleb läbi murda kohalikust turust, mis elab ja keeb oma nime vääriliselt. Bussijaam seevastu on täiesti vaikne. Siinkandis kehtib sama reegel, mis mujal lõunamaades – liiga palju ette planeerida ei maksa, sest elu pakub ise lihtsaid lahendusi ja abitul ilmel hõikudes on kohalik rahvas kohe lahke aitama. Ühesõnaga, kui miski teeb muret, siis väljenda seda sõnades. Õige maršrutka juhatatakse meile ise kätte. Pealinna piiridest väljudes puutume kokku tõelise Moldova reaalsusega. Vastupidiselt pealinnale on maal ülekaalus nõukogudeaegne autopark. Olgugi, et sõiduteed on neljarealised pole nende olukord sugugi kiita. Kaht sõidurada eraldaval meetrilaiusel haljasalal näsivad lehmad rohtu ja ei lase ennast pidevast autodevoolust häirida. Kohale jõuame umbes tunniga. Buduceni külast eemal, asub Orheiul Vechii (Vana Orhei) ajalooline kultuurikompleks. Tegemist on ühe U-kujulise jõekääruga, kust on väljakaevamistel leitud mitmete kirikute, mošeede ja muude ehitiste varemeid. Lisaks asuvad siin kuulsad koobaskirikud ja mäe otsas ka uuem pühakoda uhkete värviliste piltide, puidust nikerdatud seinakaunistuste ja muu läikiva atribuutikaga. Künka sees, vaatega orule, tegutseb veel teinegi kirik, mille sisse pääseb kiriku peale ehitatud kellatorni alt. Liiga napis riietuses külastajaid kummassegi kirikusse sisse ei lasta. Tagasi tuleme läbi küla, mis on kenasti säilitanud traditsioonilise ilme ja pakub vaatamiseks palju koloriitseid vaateid. Majad jäävad üldjoontes kõrgete tarade taha. Paljud neist on värvitud kas roheliseks või helesiniseks, lisaks muud kaunistused. Väga omapärased on väravad, ühed on koguni Moskva olümpiarõngaste motiiviga kaunistatud.
Mõnda aega küngastel turnides hakkab meie füüsiliste pingutuste tulemusena organism kaotatud kaloritele asendust nõudma, mis tähendas, et vaja oli keha kinnitada. Esialgsed katsed söögikoha leidmisega jooksid liiva, põhjuseks söögikohtade ja turistide arvu suur kontrast. Viimases hädas läksime tagasi oma teekonna alguspunkti, Orheiul Vechii ajaloolise kompleksi külastuskeskusesse. Reegel, kui miski teeb muret siis väljenda seda sõnades, kehtib jälle. Kuuldes meie muret võtab keskuse töötaja Nina kohe kõne oma sõbrannale Ljudmillale, kes siit 2 km eemal teises külas Trebucenis pansionaati peab. Tädi Nina seletab meile kuhu minna ja näitab suuna kätte. Mõne aja pärast jookseb ta meile järgi ja kostitab meid teadmisega, et on meile organiseerinud ka sealtpoolt auto, mis vastu tuleb ja meid õigesse kohta viib. Jalutame veidi maad üles teeristini ning juba ongi auto kohal. Eine on rikkalik ja maitsev, koosnedes pea kogu valikust mida Moldova köök pakkuda võib. Kõrvale saab juua nii valget kui punast majaveini. Lühidalt kirjeldades on see pidu sinu kõhus ja meeltes. Vaatame veel ära lähedal asuvad inimtekkelised koopad ja edasi ootame sillal järgnevat transporti, mis peaks meid meie tänasesse ööbimiskohta Lalovasse viima. Õigeks ajaks meie sohver küll kohale ei jõua. Oleme juba mures, kas saame oma kotid külastuskeskusest kätte, kui järsku ilmub sillale üks auto, keda me esmalt oma autojuhiks peame. Tuleb välja, et ta on keegi kohalik külapoiss, kes Chisinausse sõidab ning kohe huvi tunneb, kuhu me sõita tahame. Räägime siis, et tahaks oma kotid kätte saada ning ilma nurisemata on ta nõus meid samasse külastuskeskusesse ära viima. Mingist tasust oma abi eest ei taha ta kuuldagi. Helistame uuesti oma ööbimispaika ning sealt lubab transport meile kohe järele tulla. Otsutame seda ooteaega lühendada külastuskeskuse juures asuvas hotelli restoranis. Veinist julgust saanuna laseme oma meeli ja mõistust hullutama Valge Toonekure. Restoranis endas käib tihe sagimine, sest tegeldakse pulmade ettevalmistusega. Meid ei üllata mitte see, et kogu kaunistus ja atribuutika on kunstlik ja liiga slaavilik vaid rohkem see, et pulmi peetakse keset nädalat. Küsime huvist, millal pidu algab, kuid tseremoonia algusaega restoranis keegi täpselt ei teagi. Üldiselt on pulmade korraldamine siin rikkamate inimeste lõbu, sest vaesematele käib see lihtsalt üle jõu.
Meie järgmine sihtkoht Lalova asub Dnestri jõe kaldal kõrgete mägede vahel. Arvestades teede olukorda ja tihedust võis arvata, et sõit sinna tuleb küllaltki vaevaline. Seda kartust kinnitas ka nurga tagant väljatuiskav Lada. Meie üllatuseks pööras sohver oma autoga hoopis sinnapoole, kus poleks pidanud olema ühtegi sõiduteed. Nii vähemalt näitas kaasasolev kaart. Sõit läks lahti mööda selliseid teid mida me pole oma elus kunagi kohanud. Võis arvata, et teed olid sinna tekkinud sarnaselt sellele, kuidas jalakäijad endale muruplatsidele otseteid lõikavad. Iga käänakuga muutus meie sõidurada rohkem olematumaks. Ainsad vastutulevad liiklejad olid hobuvankrid. Kuna sissesõidetud tee oli tänu roobastele ja kuivanud poriloikudele väga kitsas, pidime päevalillede ja maisipõldude pealt lisa võtma. Enne meid alustavad Buducenist sama teekonda ka bussitäis Prantsuse turiste, kuid meie jõuame nendest oluliselt varem kohale. Pärast tunnist kihutamist stiilis Lõuna-Eesti ralli jõuame elusate ja tervetena Lalovasse. Hotell on väga hubane, pereettevõte, kus omanik on kogu pere, sugulased ja koerad-kassid toimetama pannud. Kuna Lalova küla ise asub muudest suurematest keskustest üsna kaugel ja teed, mis siia viivad on üsna olematud, siis valmistatakse kogu söögi- ja joogipoolis siin ise. Õhtul ootab meid lapšaa ja muud hõrgutised, mida me ohtra veiniga alla libistame.
Peale kahe kannu veini pruukimist hakkas kõrvallauas istuv dressides tegelane meid eestikeelsete tervitustega kostitama. Veini kanguse järgi poleks arvanud, et võõrkeelte õppimine nõnda kerge võib olla. Siinoldud kahe päeva jooksul on meile selgeks saanud ainult mõned viisakusväljendid. Meie üllatajaks osutus kõige tähtsam moldovlane, kes Eestis elab ehk siis Moldova Vabariigi suursaadik Eesti Vabariigis. Mees oli äsja abiellunud ja veetis siin oma mesinädalaid. Ta on väga hästi kursis Eesti oludega. Vahetame temaga muljeid värskematest uudistest
Pruugitud vein ja ootamatu kohtumine muudab meie hääletämbri ja kõnetempo nii ülevaks, et kõrvaltoas magavad pranstlased seepeale märku annavad, et aeg oleks puhkama heita. Esmalt saadetakse meile ukse vahelt kurje pilke, seejärel lõgistatakse lapselikult ukselinki. Otsustame siis nende rahustuseks päevale punkti panna.
näide Moldova teedest ja sellest mida nad meist arvavad -
http://www.youtube.com/watch?v=p1LPuAjXwh0
http://www.youtube.com/watch?v=oq8xwAMDOb0
No comments:
Post a Comment