Nagu mujalgi on ka Moldovas olemas kõik tehnilised võimalused maailmaga ühenduses olla. Kõige kurvem on see, et aeg liigub siin teistega võrreldes sama kiiresti ja seepärast ei edene blogikirjutamine. Kui me eelmistel päevadel olime Moldova naabreid (Ukraina ja Rumeenia) ainult eemalt näinud, siis täna rikkusime seda tava. Järgmine sõit viis meid Moldova kurikuulsa naabri juurde Transnistriasse. Ametlikult on tegemist ühe ja sama riigiga kuid vaidlused kes kellele kuulub pole viinud kuhugile. Moldova ise on kahe suure Ida ja Lääne huvisfääris ja mõlemad pooled annavad endast parima, et viimast oma poolele meelitada. Kuna läänes asuv Rumeenia on EL liige ja täielikult nende lõa otsas, siis üritatakse täiega Moldova identiteet murda ja enda külge liita. Idas asuv Transnistria seevastu on jälle Venemaa huvisfääris. Piltlikult öeldest on tegemist pajaga kus mamalõgat keedetakse ja kuhu aegajalt oma maitse järgi erinevaid lisandeid ja maitseaineid visatakse. Kokuvõttes pole sellest kellegile mingit kasu, sest valmiv toit ei maitse kellegile ja kaotab täielikult oma algse vormi. 90-ndate algul tehti siin elavate venelaste elu tuliseks ja nõrganärvilised pugesid pakku Dnestri taha. Kogu selle kurbuse juures puudub Moldoval ka kindel liider. Teist aastat pole suudetud endale isegi presidenti valida. Kellegil pole aimu, kes peaks riigi tüüri juures olema. Kohalikud on seda olukorda kirjeldanud kurvalt kuid väga tabavalt. Näiteks tuuakse Krõlovi valm “Luik, haug ja vähk” , kes oma koormat üritavad erinevatesse suundadesse vedada. Teise tabava mõttena kohalike folkloorist jääb meelde kirjeldus – kui varem varastas riiki üks inimene (president Voronin), siis nüüd on neid juba kolm (Ghimpu, Filat ja Lupu) See troika ongi hetkel tüüri juures ja viivad riigi täielikku kaosesse. Riigis võimutseb täielik korruptsioon ja musta äri osakaal küünib 70% ni. Sellest saab iga loll aru et 1000 Lei suuruse keskmise palgaga pole võimalik meie hinnatasemega ära elada.
Esimene arglik katse külastada Transnistriat viib meid piiril asuvasse Benderi linna. 1992 aastal toimusid siin mõnepäevased lahingud Transnistria ja Moldova vägede vahel, mis viisid kahe vastasleeri tekkeni. Enamuses eraldab Moldovat Transnistriast Dnestri jõgi. Kõik mis jääb jõe vasakkaldale kuulub Transnistriale ja paremkallas oleks nagu tervelt Moldova jagu. Benderi linn on erand, sest see asub Moldova poolel. Linn on peaaegu täielikult Transnistria kontrolli all. Riiki sisenemiseks tuleb esitada kehtiv pass ja täita migratsioonikaart. Viimane annab õiguse olematus riigis viibida 10 tundi ja mitte sekunditki rohkem. Kõik andmed ja sissesõidu kellaaeg fikseeritakse arvutis. Piiripunktis tegeleb reisijatega ainult 2 inimest ja järjekorrad on kohutavalt pikad, seda muidugi tänu nädalalõpule.
Kui aga on soov siia ka ööseks jääda siis tuleb migratsioonikaardil ära märkida ööbimiskoha täpne aadress või küllakutsuja nimi koos aadressiga. Samuti tuleb ennast registreerida Tiraspoli kesklinnas asuvas migratsiooniametis. Mingi susserdamine siin pole võimalik, sest riik omab täielikku ebatervet informatsiooni oma alamate ja majutusasutuste kohta. Piiriületamise skeem on järgmine: kõigepealt kontrollitakse passi ja selle omaniku vastavus bussis, seejärel korjatakse need kokku ja viiakse ehtsuse kontrolli. Hiljem kui pass käes tuleb minna ametniku juurde ja täita migratsioonikaart. See protseduur on ka kõige vaevalisem ja ohhetamapanev. Tegemist on 2x4 m suuruse ruumiga kus istub 2 ametnikku ja kogu mass, kes tahab piiri ületada. Järjekordi nagu polekski sest sellises kaoses ei suudeta süsteemi üleval hoida. Sisuliselt tõukab taganttulev mass inimesi leti äärde ja kellel pikem käsi on see ka kiiremini minema saab. Mõned kavalpead tassivad ka oma väikesi sülelapsi ühes, et oma võsukese nutulauluga järjekorras seisjate süda haledaks teha ja väljaspool järjekorda siit kiiremini minema saada. Kella järgi vaadates kestis meil see üritus 45 minutit + 2 minutit, mil ametnik sinuga tegeles. Käivad jutud, et piirivalvurid kipuvad põhjendamatult ja ilma õiguseta viisalõivusid nõuda. Ametlikult pole neil selleks mingit õigust, mida kinnitab ka väljaantud seadus. Kes seda lugenud see pole nutab ja maksab või läheb tuldud teed tagasi. Summad mida nõutakse on ülemõistuse kõrged. Alates 5€ kuni 300€ ni inimese kohta. Tänu suurele rahvahulgale pääseme seekord õnnelikult.
Nüüd Benderist. Erimeelsuste ja sõjategevuse tulemusena on linn jagatud tsoonideks. Kujutage endale ette sõõrikut, millest paremal väljapoole jääv osa on Moldova jagu ja vasak väine pool koos söödava osaga seevastu Transnistria oma. Sõõriku keskmine osa ehk auk kuulub jällegi Moldovale. See keskmine, umbes kvartali suurune maa-ala kannab Varnitsa nime. Kui teil on soov minna Moldovast Varnitsasse tuleb minna mööda Engelsi tänavat tollipunktini. Seejärel täidate tolliformaalsused, millest eelpool juttu oli. Sisenedes Varnitsasse teie vastu eriti huvi ei tunta, sest Moldova pool pole kunagi Transnistria iseseisvust tunnustanud ja nad ei pea ka vajalikuks piirivalvekordonit rajada. Ainult mõned üksikud ametnikud jalutavad piiril ja teostavad pistelist kontrolli. Kõik muutub kui võtate ette tagasitee. Kõgepealt riiki sisenemise juurde kuuluvad tolliformaalsused Varnitsa ja ülejäänud Benderi piiril ja siis riigist väljumise formaalsused Benderi ja Moldova piiril. Segane lugu kuid loodan et kõik said aru. Seda sõõrikuauku nimetatakse ka enklaaviks.
Kui Bender ise on oma väljanägemiselt nõukogudeajast pärit elav muuseum aasast 1990 või varem, siis Varnitsas seevastu olete nagu tänapäeva välismaal. Benderis on kogu infrastruktuuri puudutav info kirillitsas kuid Varnitsas seevastu jälle ladina tähtedes. Sama lugu on hindadega ja maksmisega. Ühes kehtivad Transnistria rublad teises seevastu Moldova Leid. Kummaline lugu on raudteejaamadega. Neid on siia üksteise võidu rajatud kokku kolm. Ametlikult kannavad need impotendid nime Bender-1, Bender-2 ja Bender-3. Bender-1 on neist kõige vanem ja asub ainult 10 min. jalutuskäigu kaugusel peaväljakust. Jaamahoone on ehitatud Stalinlikus stiilis ja oma mõõtmete poolest võib teda nimetada kolossiks või gigandiks. Kuni sõjategevuse alguseni 1992 a toimis siin ka rongiliiklus, kuid hetkel ei läbi seda jaama ükski rong. Jaamahoones endas istuvad haigutavad kassiirid ja militsionäär. Kõik on rahul sest palk jookseb ja midagi pole vaja teha. Bender-2 raudteejaam asub kesklinnast eemal ja samuti Transnistria territooriumil. Strateegiliselt jääb ta väga olulisele kohale, sest siit lähevad läbi kõik rahvusvahelised rongid. Kišinjov - Odessa/Sankt - Peterburg/ Varna/Sofia/ Saraatov/ Moskva. Bender-3 on ainuke jaam mis jääb Moldova territooriumile Benderis. Asub ta siis Varnitsas. Samuti on see kõige uuem neist kolmest (ehitatud 2006). Jaamaehitamise põhjus oli ju väga lihtne, sest Moldoval oli ka vaja raudteeühendust Benderiga. See jaam asub Bender-2 jaamast umbes 100 meetri kaugusel.Lihtsalt ühest jaamast teise minna ei tohi, sest need asuvad erinevate riikide territooriumitel. Kui sedaa teha saab teist kohe piiririkkuja. Ametlikult tohib seda teha mõnesaja meetri kauguselt jaamadest ja vajalik on jällegi täita igasugused formaalsused millest eespool juttu oli. Siit jaamast toimub liiklus ainult Kišinjovi vahet ja kuna rong ei peatu Transnistria poolel, siis ei tehta sellel liinil ka mingit piiriületuse kontrolli. Samuti saab siit jaamast sõita ka teistesse Moldova piirkondadesse. Tehiliselt näeb asi välja nii, et kogu veerem veetakse pealinna ja seal komplekteeritakse vagunid lahti ja ühendatakse nende veeremite külge mis pealinnast erinevatesse suundadesse liiguvad.
Allikad väidavad, et esimesed elanikud tulid siia juba II sajandil enne meie aega. Hetkel on elanikke mbes 94 000. Linnas endas midagi eriti vaadata pole. Ainukeseks vaatamisväärsuseks on türgi kindlus, mis täidab senini oma ülesannet. Siin asub sõjaväeosa ja sellepärast pole seda ka seestpoolt vaadata võimalik. Väljapoolt palun väga, kuid parimate vaatekohtade ja peaväravani jõudmiseks tuleb läbida tõeline kolgata tee. Saame vajalikud juhised noorsõdureid külastama tulnud sõpradelt. Samuti uurivad nad, kuskohast pärit oleme ja saadud vastuse peale vastavad nad - свой парни. Peavärava ees istub turvamees ja ei taha midagi kuulda meie soovist sisse saada. Hädine nägu ja 10 rubla meelehead sulatavad mehe enesekindluse. Üheks kummaliseks vaatamisväärsuseks on 1992 a lahingute mälestamise auks ehitatud triumfikaar. Valmis sai ta 2008 aastal ja on mõneti sarnane Pariisis olevaga. Loomulikult pole see ainuke monument mis seda sõda meenutab. Keklinna jääb veel memoriaal, mille pilkupüüdvamaks objektiks on betoonist alusele aetud soomustransportöör. Samas lähedal asub ka liiklusmiilitsa putka, millest hoolsalt jälgitakse, et kõik liiklejad reegleid täidavad. Kesklinnas on rohkem säilinud nõukogudeaegset stiili, kuid äärelinnad on segu uuset ja vanast või siis täiesti modernsed. Linnapilti ilmestavad 80-ndatest pärit trollibussid, kus askeldavad pileteid müüvad konduktorid. Ühe konduktoritooli juures on ämbrit meenutav anum, mis on poolenisti täis sihvkakoori. Bussijaamas üllatavad meid samuti 80-ndatest pürit LAZ ja PAZ bussid. Need sõidavad endiselt ringi ja ühele on kõlge ehitatud biogaasi paak. Linnast väljasõidul hakkab silma roostes vaateratas, mis vaevalt enam tööle pannakse. Kohalike imestusel pole otsa ega äärt nähes turiste oma linnas. Meie jaoks on siin aeg teinud tagasipöörde ja imestame koos kohalikega. ainult et erinevatel põjustel..........
No comments:
Post a Comment