Tallinn – Riia – Kišinjov

Alustame oma reisi neljaliikmelise seltskonnaga, mille liikmeteks on Imre, Margo, Margus ja Mart. Meie lend Tallinnast Kišinjovi kestab plaani järgi u. 8 tundi, mille sisse on arvestatud ka 2 tundi ooteaega Riia lennujaamas. Esimese poole lennust läbisime keskmise suuruse Boeingiga ja tene pool jätkus juba vana kooli Fokkeriga. Üllatav oli see, et Riia – Kišinjovi lend oli puupüsti rahvast täis. Eks lennumasina mahutavus mängis ka siin oma osa.
Moldova pealinna lennujaamas maandusime, tänu vastutuulele 20 minutit hiljem. Lennuväli ise oli õhusõidukitest tühi nagu hobusekoppel. Kogu hoonetekomleksi moodustasid vähe uuema väljanägemisega peamaja ja palju lagunenud ehitisi platsi ääres. Pagasi vedamiseks kasuati vana nõukogudeaegset autohiiglast ЗИЛ-130. Eriti väledad kohalikud haarasid oma pagasi kaasa juba otse veoki kastist. Küllap oli selle põhjuseks suur kojujõudmise soov. Maaletulekuformaalsuste tõkke läbisime ootamatult lihtsalt, kuid edasine nõudis juba natukene julgemat esinemist ja hädavalet. See puudutas transporti kesklinna. Sarnaselt Tallinnale asub ka Kišinjovi lennujaam linnale küllaltki lähedal. Olgugi, et vahemaa on lühike, oskavad taksojuhid ka selle eest viimast hinda küsida. Umbes 10 km lõigu eest tahtsid nad esimese küsimise peale saada 150 leud (9,20€) mis hiljem meie entusiasmitu suhtumise tõttu langes 120 leuni. Olles eelnevalt uurinud kohalike käest reaalsest sõiduhinda, oli ka see pakkumine liig mis liig. Tallinnas sama teekonna eest linna ja lennujaama vahel maksime küll 10€ probleemideta ära. Taksojuhid ei olnud nõus rohkem hinda alla laskma, väites, et neile jääb sel juhul ainult sõidurõõm. Ähvardasime, et läheme, siis linna hoopis ühistranspordiga. Selle peale aga kukkusid need omakorda väitma, et siit ei käi ühtegi muud transporti linna. Nüüd oli jälle meie kord atakeerida ja rabame vereimejaid oma teadmistega. Eelnevalt olime kodus välja uurinud, et marsrutka nr.165 (marsrutka - vene k. Маржрутка on minibussi rahvalik nimetus) viib meid just sinna kuhu vaja. Ja üldse ärgu nad seletagu, sest me oleme Kišinjovis juba mitmendat korda. (see väide ei ole küll tõene, kuid oma õigustuseks ütlen, et vastasin neile sama relvaga, millega mind rünnati) Selle trumbi peale on vennikestel kohe suu vett täis ning enam nad meid nuiamas ei käinud. Kohaliku võimuesindaja lahke abiga suunatakse meid õigele bussile, millega saame 3 leu eest kesklinna. Peale ja maha saab küsida igal pool, kust parajasti vaja on. Seda juhul, kui bussijuht märkab ning tal viitsimist on. Kokkuhoid missugune! Säästetud raha eest võime endale 5 pudelit kohalikku veini lubada ja loomulikult teeme selle säästu õhtul kohe vedelaks. Trollibussi hinnad on meie mõistes veelgi uskumatumad. Pileteid müüb pisike konduktor, kes tahab sõidu eest 2 leud saada. Ta saalib ise osavalt täistuubitud trollis inimeste vahel ning müüb pileteid mälu järgi sissetulevatele uutele nägudele. Mingid paksud mammid selle töö peale ilmselt ei sobi, sest tüistuubitud ühissõidukis oleks neil väga raske edasi-tagasi ringi saalida. Pruuni kostüümi ja satsidega põlle järgi võiks teda väga vabalt pirukamüüjaks, einelauapidajaks või AirMoldova stujardessiks pidada. Seda tegelaskuju observeerides tuleb pähe peategelane lastelavastusest “Hunt Kriimsilma 9 ametit”.
Ööbime suure ostukeskuse mallDOVA taga hostelis, kus öö eest küsitakse 12€ inimese kohta. Ostukeskuses jääme kohe kohalikele silma ning üks tüdruk, kes siin kreeme ja lõhnasid presenteerib, tunneb huvi kust me pärit oleme. Saadud vastuse peale on näkku kirjutatud üks suur imestus – Kas teil tõesti polnud kuhugile mujali minna kui siia Moldovasse tulla. Ühesõnaga ei pidanud ta meid normaalseteks. Ma siis uurisin, et mis koht siis parem oleks ja ega sealt midagi tarka tulnudki – Türgi või Küpros. Äärmisel juhul sobiks Ukraina ka.
Linna üldilme ei jäta muljet hoogsast majandustegevusest. Tänavad ja kõnniteed on samas seisus, mis nad ilmselt Nõukogude aja lõpust jäänud on. Kesklinnas tõusevad taeva poole kõrged pooleliolevad majad, millest ilmselt paremate majandusolude korral oleks tulnud suured hotellid või kaubanduspinnad. Suured valitsushooned on pandud kõrge katuseplekist improviseeriud tara taha ning jääbki selgusetuks, mis imepäraste riigiasutustega tegemist on. Linna peatänav Stefan cel Mare on muidu üsna roheline, siin-seal jäävad tänava äärde pargid purskkaevudega, suurte puude all pisikesed kioskid. Hakkab silma palju valuutavahetuspunkte lisaks edevatele butiikidele, poodidele ja ametiasutustele. Linnas olevad kortermajad on väga kõrged, lasnamäelikud ning kohati tundub majaplaani vaadates, et ehitajad on ehitusplokid oma suva järgi paika pannud. Üllatavalt jääb hoopis teine mulje kohalikust autopargist, kus Lexusitele ja Mustangitele sekundeerivad ükiskud politsei-värvides VAZ-id ja Volgad.
Loodame neile esialgsetele muljete lähipäevil lisa saada.