Jõudsin oma arvelaua ja emotsioonidega õnnelikult Tiraspolist Kišinjovi tagasi. Kõik emotsioonid ja mälestused kannan endaga kaasas, kuid arvelaua otsustasin siiski oma reisi mugavuse nimel saata läbi Moldova Posti kohe koju. Olgugi, et 10. päeva tagasi Tiraspolist saadetud kaardid pole veel koju jõudnud, mõtlesin siiski riskida. Kaotus iseenesest poleks ju väike, isegi kui see kohale ei jõua. Saatekulude sheerimise nimel panin pakki veel mõned kohalikud maiustused. Väide mõned kõlab muidugi negatiivses mõttes. Arvelaua kaal oli paki kogukaalust 1/10 Esimeseks ülesandeks oli vaja leida vajaliku suurusega ja väikese ruumivaruga kast. Alustuseks tormasin apteeki ja mu otsust kroonis kohe edu. Apteegikaubad on ju mahult väikesed ja seal pakkuti just seda mida vaja, muidugi väikeste mööndustega. Seejärel kappasin hotelli tagasi ja kohitsesin kasti vajaliku suuruseni. Lühidalt öeldes andisin talle vajalikud mõõtmed, et mu väärtuslik ost seal edasi-tagasi loksuma ei hakkaks. Järmine käik oli kommipoodi. Minu ainsaks tingimuseks oli see, et ostetud maiuse kogus peaks mahtuma kasti vabasse ossa. Natuke siit ja natuke sealt ning saigi vajalik kogus valmis. Poes müüdi komme kaaluga ja seepärast pakiti iga sort eraldi kotti. Kokku sai neid pakikesi pea 25. Kõige tähtsamaks osutus see, et kõik mahtus ära ja maha ei pidanud minu valikust keegi jääma. Postkontoris otsustati mu teos üksipulgi lahti harutada, et veenduda minu saadtise aususes. Kummalisel kombel ei tohi siit postiga saata alkoholi ega sigarette. Mitte mingis koguses ja olenemata sellest kas vastuvõtja maa lubaks seda. Selline on seadus ja kõik. Seepärast saigi panustatud milegile muule eksootilisele.
Terve suure postimaja peale on üksainus kassa, mis tegeleb saadetiste vastuvõtmise ja väljastamisega. Lühidalt üeldes oli saali peale 10 haigutavat postitöötajat ja ainult 1, kellel midagi teha oli. Seda ühte mul just vaja oligi. Mulle jääb senimaani mõistatuseks millise riigi või meridiaani kohal lõpeb inimese loogika piir, kuid see mis edsi juhtus oli absurdsuse tipp kuubis. Vähe sellest, et kogu saadetise sisu üksipulgi läbi observeeriti, kaaluti kõik need pakid ka ükshaaval üle. Ma üritasin küll teada saada, milleks see vajalik on. Selle peale vastati, et teada saada saadetise kaal . Kõigele lisaks tuleb see deklareerida ka. Deklaratsiooni ei kirutatud mitte ainultt maiustused, vaid iga pakike sai oma nime ja koodi. Kokkuvõtteks sai kogu dokumentatsiooni kogupikkuseks 4 x4A lehekülge. Teadmiseks niipalju, et meil peab deklaratsioon mahtuma ¼ A5 suurusele lehele. OK see selleks. Kommide kaalumise ajal pikenes ka minu taga olev järjekord. Põhjamaise rahulikkusega vaadati kogu toimingut nagu seikluslikku kinopilti pealt, kuna kõik oli läbi suure klaasseina näha. Arvelaud osutus suuremaks pähkliks ja ajamahukamaks kui kui kõik eelnev kokku. Kaalumisega saadi küll kiirelt hakkama kuid deklaratsioonikõlbuliku nimetust sellele asjale ei osatud leida. Üritasin küll vene keeles mõista anda, kuid moldova keelset vastet ei leitud. Postitöötaja pilku ja vanust arvestades võis ka arvata, et ta hoiab sellist riistapuud esimest korda oma elus käes. Kõige sarnasem vaste mida ta mulle pakkus oli massaziaparaat...... Tee või tina mina ka ei osanud teda kuidagi aidata. Jooksiski seepeale ta oma kolleegide juurde nõu küsima. Seal uuriti seda tegelast otsast ja ümbert, kuid otsuseni kolleegium ei jõudnud. Õnneks juhus sinna tulema ka üks vanem kolleeg, kes teadis täpselt millega tegu on. Ta näitas oma ameteiõdedele, mis sellega teha saab ja elukogenematum ametnik deklareeris enam kui suurema umbusuga selle värgenduse saatmiskõlbulikuks. Vaatsin kella ja kogu mu etendus oli pikk 53 minutit.
Terve suure postimaja peale on üksainus kassa, mis tegeleb saadetiste vastuvõtmise ja väljastamisega. Lühidalt üeldes oli saali peale 10 haigutavat postitöötajat ja ainult 1, kellel midagi teha oli. Seda ühte mul just vaja oligi. Mulle jääb senimaani mõistatuseks millise riigi või meridiaani kohal lõpeb inimese loogika piir, kuid see mis edsi juhtus oli absurdsuse tipp kuubis. Vähe sellest, et kogu saadetise sisu üksipulgi läbi observeeriti, kaaluti kõik need pakid ka ükshaaval üle. Ma üritasin küll teada saada, milleks see vajalik on. Selle peale vastati, et teada saada saadetise kaal . Kõigele lisaks tuleb see deklareerida ka. Deklaratsiooni ei kirutatud mitte ainultt maiustused, vaid iga pakike sai oma nime ja koodi. Kokkuvõtteks sai kogu dokumentatsiooni kogupikkuseks 4 x4A lehekülge. Teadmiseks niipalju, et meil peab deklaratsioon mahtuma ¼ A5 suurusele lehele. OK see selleks. Kommide kaalumise ajal pikenes ka minu taga olev järjekord. Põhjamaise rahulikkusega vaadati kogu toimingut nagu seikluslikku kinopilti pealt, kuna kõik oli läbi suure klaasseina näha. Arvelaud osutus suuremaks pähkliks ja ajamahukamaks kui kui kõik eelnev kokku. Kaalumisega saadi küll kiirelt hakkama kuid deklaratsioonikõlbuliku nimetust sellele asjale ei osatud leida. Üritasin küll vene keeles mõista anda, kuid moldova keelset vastet ei leitud. Postitöötaja pilku ja vanust arvestades võis ka arvata, et ta hoiab sellist riistapuud esimest korda oma elus käes. Kõige sarnasem vaste mida ta mulle pakkus oli massaziaparaat...... Tee või tina mina ka ei osanud teda kuidagi aidata. Jooksiski seepeale ta oma kolleegide juurde nõu küsima. Seal uuriti seda tegelast otsast ja ümbert, kuid otsuseni kolleegium ei jõudnud. Õnneks juhus sinna tulema ka üks vanem kolleeg, kes teadis täpselt millega tegu on. Ta näitas oma ameteiõdedele, mis sellega teha saab ja elukogenematum ametnik deklareeris enam kui suurema umbusuga selle värgenduse saatmiskõlbulikuks. Vaatsin kella ja kogu mu etendus oli pikk 53 minutit.
No comments:
Post a Comment