Täna 2. septembril kell 23.00 astus mu jalg üle pika aja Eestimaale. Kojusõit oli raske, kuid huvitav. Teekond oli järgmine - Zaporozje (UKR) - Kursk (RUS) - Orjol (RUS)- Brjansk (RUS) - Smolensk (RUS) - Katõn (RUS)- Petseri (RUS) - Koidula (EST) - Tartu (EST). Kogu teekonna läbimiseks kulus 33 tundi.
Aitäh kõigile, kes kaasa elasid, minu reisikaaslastele Margusele, Margole ja Mardile. Sügav kummardus Irale ja Aleksandrile, kes mind sealt kaugelt koju tõid.
pilte saab vaadata siit - https://picasaweb.google.com/105526631366421813094
Saturday, September 3, 2011
Monday, August 29, 2011
Eh Odessa, nüüd joome jälle viina & seiklused "Zaporožetsite" kodulinnas.
Kui Moskva rüpest tulime
siis laulsime prassai
nüüd euro liitu astume ja laulame ai ai
on tulevik meil helge
kõik sinimust ja valge
nüüd lambakooris lauame
jee jee jee
eh Odessa nüüd joome jälle viina
eh Odessa ei tunne hingepiina
eh Odessa sest tervis on meil hea
ja homme hommikul ei valuta me pea
Pidupäevajärgsel hommikul lahkun Kišinjovist ja sõidan rongiga edasi Odessasse. Hommikul läbi unise linna jaama kõndides on näha jälgi riigi sümmipäeva tähistamisest. Samas võivad need ka olla nädalavahetuse lõõgastumisest. Tänavate ääres om püsti poolikud alkoholipudelid ja kuskil pargis jollerdavad napsused seltskonnad. Kuna raudteejaamani pole palju maad, lähen vaatamata suurele seljakotile sinna jala.
Jaamahoones ootabki üks ilma vedurita veerem ja selle lähedal seisvalt vormis mehelt saan teada, et tegemist on ikka Odessa rongiga. Esitan talle oma pileti ja passi. See oli esimene passikontroll. Vagunisse sisenedes ma isegi ei üllatunud, sest veeremi välisilme põhjal võis oletada, et siin tuleb läbi ajada nõukogudeajast pärit mugavustega. Selle ajastu kontekstis tähendavad need puust pinke, avarii tõttu suletud tualetti ja kõike muud sellest, mis tänapäeval mugava sõidu juurde peaks kuuluma. Istepingid salongis olid täpselt sellisted, mis on meelde jäänud nõukogudeaegsetest rongidest. Isegi pinkide kuju ja värvuse järgi võis väita, et tegemist on originaaliga. Keegi elatanud mammi julges oma erutunud ja kileda häälega protesteerida – Kus on pehmed istmed, mis talle lubati. On hullematki läbi elatud, kui istuda 5 tundi pargipinki meenutavatel istmetel. Minu jaoks oli see muidugi kõik köömes. Ma isegi imestasin endamisi, kuidas on see võimalik, et nõukogudeajast pärit inimene teab ja oskab nõuda neid hüvesid, millest pööbel ja lihtrahavs tol ajal ainult unistada võis. Ainus loogiline seletus sellele on, et elame praeguses hetkes ja minevikku ei taheta enam meelde tuletada. Sarnast parraleeli võib tõmmata ka meil Eestis, mis kordub iga nelja aasta tagant valimiste eel. Kõik täitmata lubadused, mis eelmistel valimistel suure hurraaga sai välja hõigatud on korraga ununenud. Uute ja ägedamate lööklausete lummuses teeb iga kodanik oma valiku Kabuli loomaaeda meenutavast kesisest valikust kas orava, ninasarviku või sinna eksinud pardi vahel.
Mõne aja möödudes oli kuulda veduri lähenemist. Seejärel käis tugev kolksatus ja kogu veerem rappus korraga. Kui kogu ešelon oli komplekteeritud, lasi vedur laisa vilejoru, paiskas atmosfääri musta diislilõhnalise suitsuloori ja hakkas kogu koosseisu endaga kaasa vedama.Algul laisana tundunud kulgemine hakkas järk-järgult hoogu kogudes kiiremaks muutuma. Peagi kadus ka unine Kišinjov meie vaateväljast. Minu üllatuseks oli rongis väga vähe reisijaid ja pähe kargas mõte, milleks seda liini üldse elus hoitakse. Umbes pool tundi enne Benderisse jõudmist sisenes vagunisse Moldova piirikontroll. See oli teine passikontroll. Mingit templit riigist lahkumise kohta minu passi ei löödud. Samuti oli igas vagunis olemas ka saatja, kes abistas reisijaid erinevates kjüsimustes ja nõustas Ukrainasse sisenemisel vajava migratsioonikaardi täitmisel. Rongipilet Kišinjovist Odessasse maksis 129 Leid. Benderis sisenes rongi Transnistria piirikontroll ja see oli kolmas passikontroll. Minult uuriti, kus on Moldovast lahkumise tempel, kuid peale mõningast õlgadekehitamist ja omavahelist arutelu löödi sellele käega. Benderis läks osa inimesi maha ja suurt kedagi juurde ei tulnud. Ukraina piiril sisenes salongi selle riigi piirivalve ja siis sai läbitud neljas passikontroll. Üldiselt läks kõik lihtsalt ja vedur andis tuld. Esimeses peatuses Ukraina pinnal täitus kogu salong paksult reisijatega. Seda ma ei osanud mitte unes ka näha. Kõik sõitsid arvatavasti mere äärde lõõgastuma. Kokku kestis terve sõit peaaegu 5 tundi ja selle sees kulus kontrollimistele ligi tund.
Kohale jõudes võis teha juba selgelt järeldusi, et Ukraina raudteed on tunduvalt paremas seisukorras, kui Moldovas. Ukraina raudteid võiks võrrelda meie omadega, kus sõites pole tunda liipritevahelisi jätkukohti. Rong liigub sujuvalt ja ilma liigse mürata.
Odessa raudteejaam sarnaneb natuke Kišinjovi omaga. Suur ja massiivne hoone, kus on lõõskava kuumuse käes hea varjul olla. Vastupidiselt teiste linnade transpordisõlmpunktidele, polnud siin esimesteks teenustepakkujateks mitte taksojuhid vaid tubade- ja korteriüürijad. Isegi meie kinnisvaraturul pole sellised pakkumisi mida siit leida võis. Ühes kohas maja või kuur mere ääres, teisal tuba kesklinnas vaatega sadamale jne. Võta millist tahad. Kuna mul oli hotellibroneering juba olemas, siis ma maakleritega eriti pikka juttu ei teinud. Odessas on transpordi sõlmpunktid ja turg sarnaselt paljudele teistele linnadele kõik ühes kohas ja seepärast polnud hotelli minek väga vaevaline. Ainult 300 m. kõndida ja oledki kohal.
siis laulsime prassai
nüüd euro liitu astume ja laulame ai ai
on tulevik meil helge
kõik sinimust ja valge
nüüd lambakooris lauame
jee jee jee
eh Odessa nüüd joome jälle viina
eh Odessa ei tunne hingepiina
eh Odessa sest tervis on meil hea
ja homme hommikul ei valuta me pea
Pidupäevajärgsel hommikul lahkun Kišinjovist ja sõidan rongiga edasi Odessasse. Hommikul läbi unise linna jaama kõndides on näha jälgi riigi sümmipäeva tähistamisest. Samas võivad need ka olla nädalavahetuse lõõgastumisest. Tänavate ääres om püsti poolikud alkoholipudelid ja kuskil pargis jollerdavad napsused seltskonnad. Kuna raudteejaamani pole palju maad, lähen vaatamata suurele seljakotile sinna jala.
Jaamahoones ootabki üks ilma vedurita veerem ja selle lähedal seisvalt vormis mehelt saan teada, et tegemist on ikka Odessa rongiga. Esitan talle oma pileti ja passi. See oli esimene passikontroll. Vagunisse sisenedes ma isegi ei üllatunud, sest veeremi välisilme põhjal võis oletada, et siin tuleb läbi ajada nõukogudeajast pärit mugavustega. Selle ajastu kontekstis tähendavad need puust pinke, avarii tõttu suletud tualetti ja kõike muud sellest, mis tänapäeval mugava sõidu juurde peaks kuuluma. Istepingid salongis olid täpselt sellisted, mis on meelde jäänud nõukogudeaegsetest rongidest. Isegi pinkide kuju ja värvuse järgi võis väita, et tegemist on originaaliga. Keegi elatanud mammi julges oma erutunud ja kileda häälega protesteerida – Kus on pehmed istmed, mis talle lubati. On hullematki läbi elatud, kui istuda 5 tundi pargipinki meenutavatel istmetel. Minu jaoks oli see muidugi kõik köömes. Ma isegi imestasin endamisi, kuidas on see võimalik, et nõukogudeajast pärit inimene teab ja oskab nõuda neid hüvesid, millest pööbel ja lihtrahavs tol ajal ainult unistada võis. Ainus loogiline seletus sellele on, et elame praeguses hetkes ja minevikku ei taheta enam meelde tuletada. Sarnast parraleeli võib tõmmata ka meil Eestis, mis kordub iga nelja aasta tagant valimiste eel. Kõik täitmata lubadused, mis eelmistel valimistel suure hurraaga sai välja hõigatud on korraga ununenud. Uute ja ägedamate lööklausete lummuses teeb iga kodanik oma valiku Kabuli loomaaeda meenutavast kesisest valikust kas orava, ninasarviku või sinna eksinud pardi vahel.
Mõne aja möödudes oli kuulda veduri lähenemist. Seejärel käis tugev kolksatus ja kogu veerem rappus korraga. Kui kogu ešelon oli komplekteeritud, lasi vedur laisa vilejoru, paiskas atmosfääri musta diislilõhnalise suitsuloori ja hakkas kogu koosseisu endaga kaasa vedama.Algul laisana tundunud kulgemine hakkas järk-järgult hoogu kogudes kiiremaks muutuma. Peagi kadus ka unine Kišinjov meie vaateväljast. Minu üllatuseks oli rongis väga vähe reisijaid ja pähe kargas mõte, milleks seda liini üldse elus hoitakse. Umbes pool tundi enne Benderisse jõudmist sisenes vagunisse Moldova piirikontroll. See oli teine passikontroll. Mingit templit riigist lahkumise kohta minu passi ei löödud. Samuti oli igas vagunis olemas ka saatja, kes abistas reisijaid erinevates kjüsimustes ja nõustas Ukrainasse sisenemisel vajava migratsioonikaardi täitmisel. Rongipilet Kišinjovist Odessasse maksis 129 Leid. Benderis sisenes rongi Transnistria piirikontroll ja see oli kolmas passikontroll. Minult uuriti, kus on Moldovast lahkumise tempel, kuid peale mõningast õlgadekehitamist ja omavahelist arutelu löödi sellele käega. Benderis läks osa inimesi maha ja suurt kedagi juurde ei tulnud. Ukraina piiril sisenes salongi selle riigi piirivalve ja siis sai läbitud neljas passikontroll. Üldiselt läks kõik lihtsalt ja vedur andis tuld. Esimeses peatuses Ukraina pinnal täitus kogu salong paksult reisijatega. Seda ma ei osanud mitte unes ka näha. Kõik sõitsid arvatavasti mere äärde lõõgastuma. Kokku kestis terve sõit peaaegu 5 tundi ja selle sees kulus kontrollimistele ligi tund.
Kohale jõudes võis teha juba selgelt järeldusi, et Ukraina raudteed on tunduvalt paremas seisukorras, kui Moldovas. Ukraina raudteid võiks võrrelda meie omadega, kus sõites pole tunda liipritevahelisi jätkukohti. Rong liigub sujuvalt ja ilma liigse mürata.
Odessa raudteejaam sarnaneb natuke Kišinjovi omaga. Suur ja massiivne hoone, kus on lõõskava kuumuse käes hea varjul olla. Vastupidiselt teiste linnade transpordisõlmpunktidele, polnud siin esimesteks teenustepakkujateks mitte taksojuhid vaid tubade- ja korteriüürijad. Isegi meie kinnisvaraturul pole sellised pakkumisi mida siit leida võis. Ühes kohas maja või kuur mere ääres, teisal tuba kesklinnas vaatega sadamale jne. Võta millist tahad. Kuna mul oli hotellibroneering juba olemas, siis ma maakleritega eriti pikka juttu ei teinud. Odessas on transpordi sõlmpunktid ja turg sarnaselt paljudele teistele linnadele kõik ühes kohas ja seepärast polnud hotelli minek väga vaevaline. Ainult 300 m. kõndida ja oledki kohal.
Netist saadud allikate järgi on selle hotelli omanikeks jaapanlased, millele viitab ka nimi „Tokio Star“ Kaugelt hoone eriti silma ei hakka, sest tegemist on madala ehitisega. Ainult tänu eredale värvikombinatsioonile ja suurtele kirjadele leiab selle hõlpsasti üles. Etteruttavalt ütlen, et teenindus siin suurt kiita pole. Tavaliste arusaamade järgi on hotellidest väljakirjutamise aeg 12.00 ja toa võib heal juhul kätte saada peale koristamist 13.00. Mina jõudsin siia kell 13.30 ja pidin ettebroneeritud tuba ootama veel 2 tundi. Pidevalt pidi receptionis valvel olema, et tuba kellegile teisele küsijale ei eraldata. Põhiline löömine käis ühekohaliste tubade peale. Paljud kergeusklikud , kes samuti soovisid tuba, lootsid, et need vabanevad korraga ja läksid seepeale ootamise asemel linna. Mina aga panin tähele, et koristaja tõi võtmeid paarikaupa ja kui sind seal kohal polnud läks tuba sellele, kes sattus olema õigel ajal õiges kohas. Seepärast jäingi receptioni tädi vaatevälja, et olla kohe löögihoos. Kahe tunniga saigi asi korda.
Samuti puudub siin nimeline registreerimine ja passi nätamine pole vajalik. Numbritube on siin minu mäletamist mööda nelja tüüpi. Ühesed aknaga ja ilma aknata. Hind vastavalt 95UAH ja 150UAH. Kahestega sama lugu, kuid neid hindasid ma ei mäleta. Kuna ma seal ainult magamas ja jahedas käin, siis valisin ilma aknata variandi. Arvata laseb, et tänu headele hindadele pole sellel hotellil täituvusprobleeme ja seepärast võivad töötajad ka lubada ükskõiksemat suhtumist oma klientide suhtes. Piltlikult öeldes on hotell nagu mesipuu. Ainuüksi minu korruse ühes püstakus oli juba 100 numbrituba. Kokku oli korruseid kolm ja püstakui korruse peale vist kolm. Lihtne arvutus näitab, et numbreid peaks olema 3x3x200= 1800. Ühekohalise numbritoa suurus oli Umbes 2,5x4,5m. Sinna mahtusid ära voodi, dushinurk, wc pott, kraanikauss, laud ja värviteler. Üldiselt on jutus seda raske ette kujutada kuid nii se oli ja magada seal kannatas. Seinad olid tõesti õhukesed. Jutt ja telekahääl kostus väga hästi läbi.
Hommikul ärkasin hirmuga suure ladina peale üles. See kostus igast kõrvast nagu kodukino stereoheli. Esimene mõte oli, et kas tõesti on ilm vihmale pööranud. Akent ju polnud ja välja ei näinud. Reaalsusega kohanedes ja asja uurides sai selgeks, et naabertubades ollakse dushi all. Need dushikabiinid olid kõik ühes suunas mis jäävad magamisaseme pea juurde. Vädetavalt pidi sellise heli laskmine magamise ajal esile kutsuma voodis urineerimise. Mul jäi õnneks taoline eksperiment ära.
Meie mastaape arvestades on Odessa kohalik turg suur. Kõige tähtsam minu jaoks on ehtsad ja värsked puu- ja köögiviljad. Hindadest pole mõtet rääkida, sest meie mõistes maksid siinsed viljad tänu saagi kõrgajale kopikaid. Just kopikaid, sest kohalike kõnepruugis on kasutusel ikka rublad ja kopikad, mitte aga grivnad. Sisuliselt oli saada kõik, mida üks viljapuuaed või põllud-peenrad kasvatada suudavad. Pakuti ka kaugema kandi kraami. Siit minnes jääb süda verd tilkuma, kui mõelda sellele mis mind kodus ees ootab. Kui seda siin võib tõesti nimetada värskeks , nii välimuselt kui maitselt, siis meil pakutav andke andeks ei kõlba mitte ära vista ka. Veel vähem siis hingehinnaga müüa. Kogu söödava hulgas pakutakse ka igasugust tööstuskaupa, riideid ja muud pudi-padi, mida üks korralik majapidamine võiks vajada. Iseenesest mõista puudub ka sellel turul organiseeritud kauplemisplaan. Kõik pakutav on mingil määral läbi-segi. Igaüks müüb seal kus ruumi on ja need kellel kitsaks jääb on hoopis-tükkis tänavale kolinud. Samuti saab siit osta kiiret kehakinnitust ja ostjate vahel saalivad kärudega kohvi- ja teemüüjad. Teises kohas saab osta endale ühe tsebureki või piruka ja peale juua olege lahked kas veini või õlut. Korralikus toimivas keskonnas on kõigele mõeldud. Aiatoodetest natuke eemal on liha- ja kalatoodete pakkujad. Müüjad istuvad oma kauba taga, peletavad saadustelt oksaga kärbseid eemale ja kutsuvad ostma. Üle turu lõugab kohalik raadio, mis esitab pakkumisi ja reklaame luulevormis. Helikandjate müüjad on oma müükikohtade juures ostjate ligimeelitamiseks lärmama pannud mingi lugulaulu. Kõlaritsest kostuvad detsibellid ületavad igasuguse normaalsuse piiri. Palju pakkuijaid on idamaadest ja lõunavabariikidest. Korealannad müüvad sajas valikus salateid, grusiinid ja muu sealtkandi rahvas granaatõunu ja sellest pressitud värsket mahla, sadat sorti maitseaineid ja kuivatatud eksootilisi puuvilju ning pähkleid. Palju on kioskeid, kus müüakse igasuguseid tangaineid, õli ja konserve. Ühesõnaga sellist kaupa, millel on pikem realiseerimisaeg. Nendele putkadele on tõeline hittlause reklaamiks pandud - Toidukaubad sotsiaalsete hindadega. Turul ja paljude poodide ustel nägin kummalise sisuga silti требуется реализатор, mis otsetõlkes peaks tähendama, et vajatakse realisaatorit. Meie mõistes vajatakse hoopis müüjat. Kogu see melu ja pakutav tundub esmapilgul hoomamatu ja seepärast kulub päev või enam, et aru saada mis kuskil asub. Grusiini juurde veel tagasi tulles, et kohtasin üht kaupmeest kes granaatõuna mahla müüs. Loomulikult tegin ühe tropi ja kiitsin kaupa, et ka teised ligi tuleks. Mees uuris kuskohast pärit olen ja saadus vastuse peale hakkas vene keele asemel hoopis eesti keelt purssima. Enda sõnul olevat ta elanud Gruusias ühes eesti külas ja sealt see oskus külge jäigi. Mees kes maitseaineid müüs uuris samuti minu päritolu kohta. Rääkides, et meil on euro ja kõrged palgad, ning seejärel, et selline maitseaine valik hoopis puudub, lubas ta oma siinse poe kinni panna ja meile tulla. Ma lubasin seepeale ta püsikliendiks hakata. Neid maitseainekotte oli tema ees sadu. Üeldes oma soovi millist toitu te maitsestada soovite, võttis ta elegantse ja artistliku liigutusega kord ühest kotist ja siis teisest kotist erinevaid pulbreid ja segas need oma mehhaniseeritud uhmris üheks. Panin tähele, et mees teab mis ta teeb, sest käis kaks ostjat ühesuguse sooviga ja ta mõlemad segud said sama koostisega. Loomulikult võis väike kaaluerinevus olla, kuid ega see toidu maitset väga muuda. Tähtis on komponendid ja õige suhe. Turu kõrvalt ja keset platsi jooksevad läbi trammiliiprid. Sel paaril mis jääb turu territooriumilt välja, toimub tavaline liiklus, teisel ainult siis kui vajadus on. Varahommikul nägin kuidas trammiga toodi turule värsket kaupa. Seal olid porgandi- ja kartulikutid, ning kastid viimamarjadega ja aprikoosidega. Tundub, et see tramm oligi selleks otstarbeks kohandatud, sest istmeid deal sees polnud ja pool trammi oli täis tühju kaste. Veel nägin trammi millel oli kolm kaljavaati sleppi pandud. Õnnestus kuulda ka siin eesti keelt ja mõnega isegi vestelda. Vägisi tuleb meelde kuulsa kirjaniku E.Hemingway ütlus eestlaste ja sadamate kohta. Esialhu jääb mulje, et Odessa on Istanbuli järel teine linn, kus kõige enam eesti keelt kuuleb. Toidupoes on siim sama kord nagu Moldovas. Puuviljade kaalumisega tegeleb selleks palgatud saalitöötaja. Teil pole vaja oma valikuga minna kaalu juurde näppima. Kui ma üritasin seda teha, siis ta küsis, et miks ma teda ei kutsunud. Ma seepeale, et mai pannud teid tähele ja meil tuleb need ise kaaluda. Tüdruk oli vist väga terane või sai aktsendist aru ja lisas siis selle teabe peale „Te olete siis Eestist“ Valmisriiete poes käib hoopis oaette tsirkus, eriti neis, mis on suurtes ostukeskustes ja kus müügipinnad on tillukesed. Loomulikult pole seal eraldatud kohta riietuskabiinile, või varjatud kohale. Kel aga midagi häbeneda pole passib riideid müügisaalis ja teiste silme all. Kui teatada oma soovist riiet proovida küsitakse teilt kõige pealt „Ega tei häbene“ ja vastavalt vastusele lubatakse teil saalis proovida või juhatatakse naabri juurde kelle proovikabiin olemas on. Alguses üllatavana tundunud müügisaalis proovimine muutus hiljem juba tavaliseks. Loomulikult pole ju midagi häbeneda – või mis??? Valuutavahetusega mingit korralagedust Ukrainas pole, sest kogu vahetus toiumub panga poolt kehtestatud kursi alusel, mis siis iga päev muutub. Mulle arusaamatul põhjusel oli raudteejaamas tunduvalt kehvam kurss, kuid mujual linnas oli kopikapealt sama. Üldiselt siin eurost lugu ei peeta, eriti siis kui tahate välisvaluutas maksta. Dollarid võetakse vastu, kuid omades eurosid, soovitatakse minna valuutavahetuspunkti. Neid punkte on igal sammul ja kõigis kurss sama. Mõni töötab isegi ööpäevaringselt. Autode parkimine on Odessas omaette vaatamisväärsus, eriti selle korraldamine. Igat u 100 m. lõiku haldab üks eredeat värvi vestis pealik, kes kasseerib raha ja juhendab kuidas parkida. Talle peab alluma või vastasel juhul mine otsi endale mõni teine koht. Odessa tänavapildis on need siis majad, mälestusmärgid, tähised või piirded, jookseb igalt pool läbi mereteema. Ankrud, lained, ketid, roolirattad jne. Igal tänavaristil on mereteemaliselt dekoreeritud tänavatähised ja näitavad ka mis nime kandaval tänavaristil te asute. Uudiseks on ka rääkiv foor, mis teatab teile rohelise tule süttimisest ja lubab ületada tee. Veel lisab nimelisely juurde mis tänavate risti ületasite, ja millises suunas lähete. Hästi palju räägitakse vene keelt. Ukraina keeles jookseb läbi palju I-tähelisi häälikuid. Kirjapildis võib isegi nii olla, et ühes sõnas on nii ladina kui kirillitsa i. Ühel puhul tänendab see hääliku venitamist. Kui võrrelda Odessat Kišinjoviga, siis on viimane lausa küla. Odessas pidavat elama peale miljoni elaniku ja turismi kõrghooajal, nagu praegu tõuseb siin viibivate inimeste arv päris kiiresti. Turiste on palju nii gruppidega kui üksikuid. Samuti peatuvad siin kruiisilaevad. Tänavate asetus on lihtne st jaguneb kvartaliteks. Kui ma püüdsin väita, et see süsteem pärineb nõukogudeajast, siis arvati hoopis, et see on pigem kopeeritud jänkidelt. Kaks päeva on ilmselgelt lühike aeg, et sellest linnast ainu saada ja seepärast läheb Odessa minu lähiaegade sihtpunktide nimistusse. Odessast edasi viib tee mind Zaporožjesse, et siit võtta kurss tee läbi Venemaa kodu poole. Kiievisse ei plaani minna, sest see vajab samuti rohkem aega tutvumiseks. Odessa – Zaporožje rong sõidab u 16 tundi ja võrreldes bussiga, mis sõidab 3 tundi kiiremine on siin öö üle elada tunduvalt mugavam. Kuna on kooliaasta algus, siis on ka rong rahvast puupüsti täis. Ühes peatuspaigas märkame rongitäit päevitunud inimesi ja kohalike sõnul on nad teel Krimmist pealinna Kiievisse.
Zaporožjesse jõudis rong hommikul kell 7.30 Raudteejaamas olid taksojuhid mul nagu kanakullid raipe kallal. Võtsih ükskõikse hoiaku ja kobisin nende imestuseks trammi peale. Suutsin oma hoiakuga taksojuhte uskuma panna, et tean kuhu lähen. Tegelikult see aga väga polnud nii. Teadsin ainult ligikaudselt hotelli asukohta, kuid milline ühistransport sinna viib ei teadnud. Trammisolijate käest hakkasin küsima kuhu see sõidab ja kuidas ma saaksin mulle vajalikule aadressile. Ühe tänavanurga juures soovitati mul maha minna ja sealt edasi maršrutkaga sõita. Minu valitud ööbimiskohaks osutus suure alumiiniumitehase spordikompleksi ühiselamu nimega “Sport”. Loomulikult pakkusid nad siin ka majutusteenust kõigest 60 UAH eest ööpäevas. Mingeid erilisi mugavusi siin polnud, aga oli olemas tuba, koiku, värviteler, külmik ja loomulikult pesemisvõimalus. Tuba oli neljakohaline, kuid peale minu seal kedagi ei olnud. Kogus isustus oli pärit nõukogudeajast, isegi veekarafin koos nelja klaasiga. Vesi seal sees oli vast vähe värskem – ei julenud proovida. Samuti seisis toa seinal nimekiri toas oleva inventariga. Tooiide arv 4, voodid -4 öökapid – 4 jne. Isegi lühtrite arv laes oli kirjas. Seda ühiselamut kasutasid põhiliselt sportlased, kes siin treeninglaagris olid. Ka täna oli siin palju rahvast. Ühed tegid trenni ja teistel käis pallimängulahing. Sellel võistlusel olid isegi pealtvaatajad olemas. Üldiselt on minu jaoks tore koht ja toredad tädid töötavad siin. Väga lahked ja vastutulelikud. Nagu öö ja päev võrreldes “Tokio Star” hotelliga. Päeval oli plaanis minna soetada bussiipilet ja tutvuda linnaga. Midagi siin eriti vaadata pole, kuigi ega mind tavalised vaatamisväärsused huvitagi. Linna peatänav Lenini prospekt on üks pikemaid Euroopas. Kogupikkuselt 12 km. jäädes alla ainult Minski peatänavale, mis on 16 km. pikk. Jalutasin selle tänava otsast lõpuni maha. Algas see raudteejaama juurest kuhu ma hommikul saabusin ja lõppeb Dnepri ääres asuva väljakuga, kus sm. Lenin käe taeva poole sirutab ja revolutsioonile kutsub. Edasi tuleb juba Dnepri jõgi mille ühele poole jääb paisutatud veehoidla ja teisele poole kõrgelt allakihutav vetehoog. Siit läheb üle mitu silda ja üks neist on omapärane sellepoolest, et on mitmetasandiline. Üleval pool sõidavad autod ja all rongid. Trammiliiklus on linna peatänavalt viidud üle parraleeltänavale, et vähendada liikluskoormust. Võrreldes Kišinjovi maršrutkadega on siin käitumistavad teised. Need peatuvad ainult peatustes ja siin peab reisija ise ukse lahti tegema, kuid ukse tõmbab kinni juht. Ta on turvavööst meisterdanud abivahendi, mille üks ots on kinnitatud ukse kõlge ja teine ots on tema käeulatuses. Ühesõnaga toimib asi Kišinjoviga vastupidi. Enne bussijaama minekut otsustasin keha kinnitada. Ühe söögikoha aknal oli väga ahvatlev silt et meil on toidud söökla hinnaga.Peale väikest kahtlust ja kõhklust otsustasingi proovida. Kõik osutus õigeks ainult portsjonite suurused polnud mehised. Neil on ka kummaline arusaam plovist. Meie oleme harjunud seda punasena või tomatisena nägema, neil siin see puudus. Oma vene keele aktsenti siin ikka ei varja ja loomulikult oli teenindajal huvi teada kuskohast ma pärit olen. Ka siin esitati mulle ootamatu küsimus, mida kuradit ma siia ära olen kaotanud. Eks ma siis seletasin talle milles asi, kuid see ei näinud tema imestust lahjendavat. Peale mõneajalist toidunautimist, tuli söögikohta üks härrasmees, kes läks teenindaja juurde. Kui nad olid omavahel paar lauset vahetanud viitas teenindaja käega minule ja nad tulid minu lauda. Milles siis asi võis olla?? Küsisin ma endalt. Keegi autojuht oli oma sõiduvahendi parkinud täpselt värava ette millest see vana tahtis sisse sõita. Kuid mis see minu mure on? Pealegi pole ma siin üldse autoga. Teenindaja jutust selgus ka probleemi iva. Autol mis takistas liikumist olid Eest Vabariigis väljaantud numbrimärgid. !!!!! Läksin välja ja nii see tõesti oli. Lausa uskumatuna tundus see vaatepilt. Tulla siia autoga !!! Hullud nagu minagi!! Ootasime natuke, kuid autoomanik ei ilmunud välja. Haarasin siis kotist oma sülearvuti ja uurisin autonumbri põhjal kasutajanime välja. Kasutajanime omakorda panin telefoninumbri otsingusse ja kuna tegu polnud väga levinud nimega, kuvati mulle kaks persiooni. Esimene kellele helistasin väitis, et temale selline auto ei kuulu. Teine helistaja kahjuks toru ei võtnud. Ootasin veel pool tundi ja kahjutundega pidin lahkuma. Ei tahtnud ju tervet päeva ka ootamise peale kulutada.
Kui ma maršrutkaga bussijaama teel olin helistati mulle võõralt numbrilt tagasi. See oli sama number mis mulle ei vastanud. Käte värinal vajutasin telefoni rohelist nuppu ja kuulsin telefonitorust küsimust Kто вы? Seletasin talle kogu loo ära. Tükk aega oli torus vaikus ja siis kostus üksainus kahtlustav küsimus – Вы наверно шутите . Oma alibi tõestamiseks rääkisin ma talle veel selle autoloo, kuid vennike ei suutnud ikka oma kõrvu uskuda. Et mitte oma raha raisata, leppisime kokku kohtumise Lenini juures nagu spioonid. Mina ajaleht paremas käes rullis ja tema sonimütsiga. Tuligi välja, et mees elab tegelikult Eestis ja on siin külas oma õel. Ta oli endaga ka naise kaasa võtnud, sest viimane ei tahtnud samuti seda lugu uskuda. Rääkisin neile oma möödunud reisist ja sellest et mul on plaan paari päeva pärast koju tagsi pöörduma hakata. Seepeale tehti mulle selline ettepanek, millest oleks justkui nagu patt keelduda. Ühesõnaga nemad sõidavad välja homme varahommikul ja kui mul soovi on siis võin nendega ühineda. Tee või tina üks silm nutab teine naerab. Kas tõesti peab sellele reisile nii äkiline lõpp tulema. Mul ju linn nägemata ja puha…..
Palusin mõtlemisaega ja lubasin tagasi helistada. Segaste tunnetega uitasin mööda Lenini prospekti ja mu käitumine muutus üha kummalisemaks. Teiselpool teed märkasin üht nõukogudeaegset mälestusmärki ja otsustasin seda lähemalt uurida. Paraku polnud tee ületamiseks ühtegi ülekäiku. Kaht sõidusuunda eraldas omavahel kõrgete äärtega haljasala, kust oleks pidanud üle turnima. Tee üks suund viis üle viadukti Lenini ausamba poole ja teine ots linnast välja. Kui ma olin üle tee saanud ja pildistasin monumenti, nägin et tee ääres sesab miilitsauto. Minu mäletamist mööda enne teda seal polnud. No nii nüüd on trahv soolas oli esimene mõte. Tegin näo, et mälestusmärk mind väga huvitab ja teise silmaga piilusin patrullautot. Tühja kah ütlesin endale ja hakkasin viadukti poole minema. Ühesõnaga patrullile vastupidises suunas. Seepeale hakkas auto liikuma ja pidi sõtma mõnisada meetrit vastupidises suunas, et teha tagasipööre ja sõita minu suunas. Kuna meie vahele jäi sõidusuundi eraldav haljasala, mis oli oma 2 km pikk, siis pidi see auto sõitma viadukti lõpuni ja tegema tagasipöörde, et saada minu lähedale. Kui auto oli minust mööda sõitnud, ja minu jaoks ohutusse kaugusesse jõudnud kalpsasin ma üle kõrge haljasala teisele poole teed tagasi, kust olin tulnud. Patrulli ma loomulikult ootama ei jäänud ja kadusin kiirelt võpsikusse, mis seal all kasvas. Natuke maad eemal olid juba kõred majad, mis mulle paremini kaitset pakkusid. Ise veel imestasin, et mismoodi mu pea veel niimoodi töödata suudab kui hoopis pakilisemaid asju vaja lahendada on. Endale täiesti kontrollimatult helistasin ma tagasi ja teatasin, et sõidan nendega. Ehk see linn mulle andestab ja lubasin endale täiel häälel, et tulen siia veel tagasi oma poolikut teekonda jätkama………
Meie mastaape arvestades on Odessa kohalik turg suur. Kõige tähtsam minu jaoks on ehtsad ja värsked puu- ja köögiviljad. Hindadest pole mõtet rääkida, sest meie mõistes maksid siinsed viljad tänu saagi kõrgajale kopikaid. Just kopikaid, sest kohalike kõnepruugis on kasutusel ikka rublad ja kopikad, mitte aga grivnad. Sisuliselt oli saada kõik, mida üks viljapuuaed või põllud-peenrad kasvatada suudavad. Pakuti ka kaugema kandi kraami. Siit minnes jääb süda verd tilkuma, kui mõelda sellele mis mind kodus ees ootab. Kui seda siin võib tõesti nimetada värskeks , nii välimuselt kui maitselt, siis meil pakutav andke andeks ei kõlba mitte ära vista ka. Veel vähem siis hingehinnaga müüa. Kogu söödava hulgas pakutakse ka igasugust tööstuskaupa, riideid ja muud pudi-padi, mida üks korralik majapidamine võiks vajada. Iseenesest mõista puudub ka sellel turul organiseeritud kauplemisplaan. Kõik pakutav on mingil määral läbi-segi. Igaüks müüb seal kus ruumi on ja need kellel kitsaks jääb on hoopis-tükkis tänavale kolinud. Samuti saab siit osta kiiret kehakinnitust ja ostjate vahel saalivad kärudega kohvi- ja teemüüjad. Teises kohas saab osta endale ühe tsebureki või piruka ja peale juua olege lahked kas veini või õlut. Korralikus toimivas keskonnas on kõigele mõeldud. Aiatoodetest natuke eemal on liha- ja kalatoodete pakkujad. Müüjad istuvad oma kauba taga, peletavad saadustelt oksaga kärbseid eemale ja kutsuvad ostma. Üle turu lõugab kohalik raadio, mis esitab pakkumisi ja reklaame luulevormis. Helikandjate müüjad on oma müükikohtade juures ostjate ligimeelitamiseks lärmama pannud mingi lugulaulu. Kõlaritsest kostuvad detsibellid ületavad igasuguse normaalsuse piiri. Palju pakkuijaid on idamaadest ja lõunavabariikidest. Korealannad müüvad sajas valikus salateid, grusiinid ja muu sealtkandi rahvas granaatõunu ja sellest pressitud värsket mahla, sadat sorti maitseaineid ja kuivatatud eksootilisi puuvilju ning pähkleid. Palju on kioskeid, kus müüakse igasuguseid tangaineid, õli ja konserve. Ühesõnaga sellist kaupa, millel on pikem realiseerimisaeg. Nendele putkadele on tõeline hittlause reklaamiks pandud - Toidukaubad sotsiaalsete hindadega. Turul ja paljude poodide ustel nägin kummalise sisuga silti требуется реализатор, mis otsetõlkes peaks tähendama, et vajatakse realisaatorit. Meie mõistes vajatakse hoopis müüjat. Kogu see melu ja pakutav tundub esmapilgul hoomamatu ja seepärast kulub päev või enam, et aru saada mis kuskil asub. Grusiini juurde veel tagasi tulles, et kohtasin üht kaupmeest kes granaatõuna mahla müüs. Loomulikult tegin ühe tropi ja kiitsin kaupa, et ka teised ligi tuleks. Mees uuris kuskohast pärit olen ja saadus vastuse peale hakkas vene keele asemel hoopis eesti keelt purssima. Enda sõnul olevat ta elanud Gruusias ühes eesti külas ja sealt see oskus külge jäigi. Mees kes maitseaineid müüs uuris samuti minu päritolu kohta. Rääkides, et meil on euro ja kõrged palgad, ning seejärel, et selline maitseaine valik hoopis puudub, lubas ta oma siinse poe kinni panna ja meile tulla. Ma lubasin seepeale ta püsikliendiks hakata. Neid maitseainekotte oli tema ees sadu. Üeldes oma soovi millist toitu te maitsestada soovite, võttis ta elegantse ja artistliku liigutusega kord ühest kotist ja siis teisest kotist erinevaid pulbreid ja segas need oma mehhaniseeritud uhmris üheks. Panin tähele, et mees teab mis ta teeb, sest käis kaks ostjat ühesuguse sooviga ja ta mõlemad segud said sama koostisega. Loomulikult võis väike kaaluerinevus olla, kuid ega see toidu maitset väga muuda. Tähtis on komponendid ja õige suhe. Turu kõrvalt ja keset platsi jooksevad läbi trammiliiprid. Sel paaril mis jääb turu territooriumilt välja, toimub tavaline liiklus, teisel ainult siis kui vajadus on. Varahommikul nägin kuidas trammiga toodi turule värsket kaupa. Seal olid porgandi- ja kartulikutid, ning kastid viimamarjadega ja aprikoosidega. Tundub, et see tramm oligi selleks otstarbeks kohandatud, sest istmeid deal sees polnud ja pool trammi oli täis tühju kaste. Veel nägin trammi millel oli kolm kaljavaati sleppi pandud. Õnnestus kuulda ka siin eesti keelt ja mõnega isegi vestelda. Vägisi tuleb meelde kuulsa kirjaniku E.Hemingway ütlus eestlaste ja sadamate kohta. Esialhu jääb mulje, et Odessa on Istanbuli järel teine linn, kus kõige enam eesti keelt kuuleb. Toidupoes on siim sama kord nagu Moldovas. Puuviljade kaalumisega tegeleb selleks palgatud saalitöötaja. Teil pole vaja oma valikuga minna kaalu juurde näppima. Kui ma üritasin seda teha, siis ta küsis, et miks ma teda ei kutsunud. Ma seepeale, et mai pannud teid tähele ja meil tuleb need ise kaaluda. Tüdruk oli vist väga terane või sai aktsendist aru ja lisas siis selle teabe peale „Te olete siis Eestist“ Valmisriiete poes käib hoopis oaette tsirkus, eriti neis, mis on suurtes ostukeskustes ja kus müügipinnad on tillukesed. Loomulikult pole seal eraldatud kohta riietuskabiinile, või varjatud kohale. Kel aga midagi häbeneda pole passib riideid müügisaalis ja teiste silme all. Kui teatada oma soovist riiet proovida küsitakse teilt kõige pealt „Ega tei häbene“ ja vastavalt vastusele lubatakse teil saalis proovida või juhatatakse naabri juurde kelle proovikabiin olemas on. Alguses üllatavana tundunud müügisaalis proovimine muutus hiljem juba tavaliseks. Loomulikult pole ju midagi häbeneda – või mis??? Valuutavahetusega mingit korralagedust Ukrainas pole, sest kogu vahetus toiumub panga poolt kehtestatud kursi alusel, mis siis iga päev muutub. Mulle arusaamatul põhjusel oli raudteejaamas tunduvalt kehvam kurss, kuid mujual linnas oli kopikapealt sama. Üldiselt siin eurost lugu ei peeta, eriti siis kui tahate välisvaluutas maksta. Dollarid võetakse vastu, kuid omades eurosid, soovitatakse minna valuutavahetuspunkti. Neid punkte on igal sammul ja kõigis kurss sama. Mõni töötab isegi ööpäevaringselt. Autode parkimine on Odessas omaette vaatamisväärsus, eriti selle korraldamine. Igat u 100 m. lõiku haldab üks eredeat värvi vestis pealik, kes kasseerib raha ja juhendab kuidas parkida. Talle peab alluma või vastasel juhul mine otsi endale mõni teine koht. Odessa tänavapildis on need siis majad, mälestusmärgid, tähised või piirded, jookseb igalt pool läbi mereteema. Ankrud, lained, ketid, roolirattad jne. Igal tänavaristil on mereteemaliselt dekoreeritud tänavatähised ja näitavad ka mis nime kandaval tänavaristil te asute. Uudiseks on ka rääkiv foor, mis teatab teile rohelise tule süttimisest ja lubab ületada tee. Veel lisab nimelisely juurde mis tänavate risti ületasite, ja millises suunas lähete. Hästi palju räägitakse vene keelt. Ukraina keeles jookseb läbi palju I-tähelisi häälikuid. Kirjapildis võib isegi nii olla, et ühes sõnas on nii ladina kui kirillitsa i. Ühel puhul tänendab see hääliku venitamist. Kui võrrelda Odessat Kišinjoviga, siis on viimane lausa küla. Odessas pidavat elama peale miljoni elaniku ja turismi kõrghooajal, nagu praegu tõuseb siin viibivate inimeste arv päris kiiresti. Turiste on palju nii gruppidega kui üksikuid. Samuti peatuvad siin kruiisilaevad. Tänavate asetus on lihtne st jaguneb kvartaliteks. Kui ma püüdsin väita, et see süsteem pärineb nõukogudeajast, siis arvati hoopis, et see on pigem kopeeritud jänkidelt. Kaks päeva on ilmselgelt lühike aeg, et sellest linnast ainu saada ja seepärast läheb Odessa minu lähiaegade sihtpunktide nimistusse. Odessast edasi viib tee mind Zaporožjesse, et siit võtta kurss tee läbi Venemaa kodu poole. Kiievisse ei plaani minna, sest see vajab samuti rohkem aega tutvumiseks. Odessa – Zaporožje rong sõidab u 16 tundi ja võrreldes bussiga, mis sõidab 3 tundi kiiremine on siin öö üle elada tunduvalt mugavam. Kuna on kooliaasta algus, siis on ka rong rahvast puupüsti täis. Ühes peatuspaigas märkame rongitäit päevitunud inimesi ja kohalike sõnul on nad teel Krimmist pealinna Kiievisse.
Zaporožjesse jõudis rong hommikul kell 7.30 Raudteejaamas olid taksojuhid mul nagu kanakullid raipe kallal. Võtsih ükskõikse hoiaku ja kobisin nende imestuseks trammi peale. Suutsin oma hoiakuga taksojuhte uskuma panna, et tean kuhu lähen. Tegelikult see aga väga polnud nii. Teadsin ainult ligikaudselt hotelli asukohta, kuid milline ühistransport sinna viib ei teadnud. Trammisolijate käest hakkasin küsima kuhu see sõidab ja kuidas ma saaksin mulle vajalikule aadressile. Ühe tänavanurga juures soovitati mul maha minna ja sealt edasi maršrutkaga sõita. Minu valitud ööbimiskohaks osutus suure alumiiniumitehase spordikompleksi ühiselamu nimega “Sport”. Loomulikult pakkusid nad siin ka majutusteenust kõigest 60 UAH eest ööpäevas. Mingeid erilisi mugavusi siin polnud, aga oli olemas tuba, koiku, värviteler, külmik ja loomulikult pesemisvõimalus. Tuba oli neljakohaline, kuid peale minu seal kedagi ei olnud. Kogus isustus oli pärit nõukogudeajast, isegi veekarafin koos nelja klaasiga. Vesi seal sees oli vast vähe värskem – ei julenud proovida. Samuti seisis toa seinal nimekiri toas oleva inventariga. Tooiide arv 4, voodid -4 öökapid – 4 jne. Isegi lühtrite arv laes oli kirjas. Seda ühiselamut kasutasid põhiliselt sportlased, kes siin treeninglaagris olid. Ka täna oli siin palju rahvast. Ühed tegid trenni ja teistel käis pallimängulahing. Sellel võistlusel olid isegi pealtvaatajad olemas. Üldiselt on minu jaoks tore koht ja toredad tädid töötavad siin. Väga lahked ja vastutulelikud. Nagu öö ja päev võrreldes “Tokio Star” hotelliga. Päeval oli plaanis minna soetada bussiipilet ja tutvuda linnaga. Midagi siin eriti vaadata pole, kuigi ega mind tavalised vaatamisväärsused huvitagi. Linna peatänav Lenini prospekt on üks pikemaid Euroopas. Kogupikkuselt 12 km. jäädes alla ainult Minski peatänavale, mis on 16 km. pikk. Jalutasin selle tänava otsast lõpuni maha. Algas see raudteejaama juurest kuhu ma hommikul saabusin ja lõppeb Dnepri ääres asuva väljakuga, kus sm. Lenin käe taeva poole sirutab ja revolutsioonile kutsub. Edasi tuleb juba Dnepri jõgi mille ühele poole jääb paisutatud veehoidla ja teisele poole kõrgelt allakihutav vetehoog. Siit läheb üle mitu silda ja üks neist on omapärane sellepoolest, et on mitmetasandiline. Üleval pool sõidavad autod ja all rongid. Trammiliiklus on linna peatänavalt viidud üle parraleeltänavale, et vähendada liikluskoormust. Võrreldes Kišinjovi maršrutkadega on siin käitumistavad teised. Need peatuvad ainult peatustes ja siin peab reisija ise ukse lahti tegema, kuid ukse tõmbab kinni juht. Ta on turvavööst meisterdanud abivahendi, mille üks ots on kinnitatud ukse kõlge ja teine ots on tema käeulatuses. Ühesõnaga toimib asi Kišinjoviga vastupidi. Enne bussijaama minekut otsustasin keha kinnitada. Ühe söögikoha aknal oli väga ahvatlev silt et meil on toidud söökla hinnaga.Peale väikest kahtlust ja kõhklust otsustasingi proovida. Kõik osutus õigeks ainult portsjonite suurused polnud mehised. Neil on ka kummaline arusaam plovist. Meie oleme harjunud seda punasena või tomatisena nägema, neil siin see puudus. Oma vene keele aktsenti siin ikka ei varja ja loomulikult oli teenindajal huvi teada kuskohast ma pärit olen. Ka siin esitati mulle ootamatu küsimus, mida kuradit ma siia ära olen kaotanud. Eks ma siis seletasin talle milles asi, kuid see ei näinud tema imestust lahjendavat. Peale mõneajalist toidunautimist, tuli söögikohta üks härrasmees, kes läks teenindaja juurde. Kui nad olid omavahel paar lauset vahetanud viitas teenindaja käega minule ja nad tulid minu lauda. Milles siis asi võis olla?? Küsisin ma endalt. Keegi autojuht oli oma sõiduvahendi parkinud täpselt värava ette millest see vana tahtis sisse sõita. Kuid mis see minu mure on? Pealegi pole ma siin üldse autoga. Teenindaja jutust selgus ka probleemi iva. Autol mis takistas liikumist olid Eest Vabariigis väljaantud numbrimärgid. !!!!! Läksin välja ja nii see tõesti oli. Lausa uskumatuna tundus see vaatepilt. Tulla siia autoga !!! Hullud nagu minagi!! Ootasime natuke, kuid autoomanik ei ilmunud välja. Haarasin siis kotist oma sülearvuti ja uurisin autonumbri põhjal kasutajanime välja. Kasutajanime omakorda panin telefoninumbri otsingusse ja kuna tegu polnud väga levinud nimega, kuvati mulle kaks persiooni. Esimene kellele helistasin väitis, et temale selline auto ei kuulu. Teine helistaja kahjuks toru ei võtnud. Ootasin veel pool tundi ja kahjutundega pidin lahkuma. Ei tahtnud ju tervet päeva ka ootamise peale kulutada.
Kui ma maršrutkaga bussijaama teel olin helistati mulle võõralt numbrilt tagasi. See oli sama number mis mulle ei vastanud. Käte värinal vajutasin telefoni rohelist nuppu ja kuulsin telefonitorust küsimust Kто вы? Seletasin talle kogu loo ära. Tükk aega oli torus vaikus ja siis kostus üksainus kahtlustav küsimus – Вы наверно шутите . Oma alibi tõestamiseks rääkisin ma talle veel selle autoloo, kuid vennike ei suutnud ikka oma kõrvu uskuda. Et mitte oma raha raisata, leppisime kokku kohtumise Lenini juures nagu spioonid. Mina ajaleht paremas käes rullis ja tema sonimütsiga. Tuligi välja, et mees elab tegelikult Eestis ja on siin külas oma õel. Ta oli endaga ka naise kaasa võtnud, sest viimane ei tahtnud samuti seda lugu uskuda. Rääkisin neile oma möödunud reisist ja sellest et mul on plaan paari päeva pärast koju tagsi pöörduma hakata. Seepeale tehti mulle selline ettepanek, millest oleks justkui nagu patt keelduda. Ühesõnaga nemad sõidavad välja homme varahommikul ja kui mul soovi on siis võin nendega ühineda. Tee või tina üks silm nutab teine naerab. Kas tõesti peab sellele reisile nii äkiline lõpp tulema. Mul ju linn nägemata ja puha…..
Palusin mõtlemisaega ja lubasin tagasi helistada. Segaste tunnetega uitasin mööda Lenini prospekti ja mu käitumine muutus üha kummalisemaks. Teiselpool teed märkasin üht nõukogudeaegset mälestusmärki ja otsustasin seda lähemalt uurida. Paraku polnud tee ületamiseks ühtegi ülekäiku. Kaht sõidusuunda eraldas omavahel kõrgete äärtega haljasala, kust oleks pidanud üle turnima. Tee üks suund viis üle viadukti Lenini ausamba poole ja teine ots linnast välja. Kui ma olin üle tee saanud ja pildistasin monumenti, nägin et tee ääres sesab miilitsauto. Minu mäletamist mööda enne teda seal polnud. No nii nüüd on trahv soolas oli esimene mõte. Tegin näo, et mälestusmärk mind väga huvitab ja teise silmaga piilusin patrullautot. Tühja kah ütlesin endale ja hakkasin viadukti poole minema. Ühesõnaga patrullile vastupidises suunas. Seepeale hakkas auto liikuma ja pidi sõtma mõnisada meetrit vastupidises suunas, et teha tagasipööre ja sõita minu suunas. Kuna meie vahele jäi sõidusuundi eraldav haljasala, mis oli oma 2 km pikk, siis pidi see auto sõitma viadukti lõpuni ja tegema tagasipöörde, et saada minu lähedale. Kui auto oli minust mööda sõitnud, ja minu jaoks ohutusse kaugusesse jõudnud kalpsasin ma üle kõrge haljasala teisele poole teed tagasi, kust olin tulnud. Patrulli ma loomulikult ootama ei jäänud ja kadusin kiirelt võpsikusse, mis seal all kasvas. Natuke maad eemal olid juba kõred majad, mis mulle paremini kaitset pakkusid. Ise veel imestasin, et mismoodi mu pea veel niimoodi töödata suudab kui hoopis pakilisemaid asju vaja lahendada on. Endale täiesti kontrollimatult helistasin ma tagasi ja teatasin, et sõidan nendega. Ehk see linn mulle andestab ja lubasin endale täiel häälel, et tulen siia veel tagasi oma poolikut teekonda jätkama………
Saturday, August 27, 2011
Iseseisvus ja isepäisus
Käes on tähtis päev Moldova jaoks. Täna tähistatakse siin Moldova iseseisvuse 20. aastapäeva. Ettevalmistused sünnipäeva tähistamiseks käisid siis juba täie hooga, kui me siia saabusime. Õnnestus näha ka paraadi peaproovi. Paraad ise toimus 27, augustil Stefan cel Mare tänaval valitsushoone ees. Peatänavat ja selle ümbrust vuntsiti ja kaunistati suure põhjalikkusega. Postide otsa riputati vabariigi trikoloore ja nende kõrvale ka EL lippe. Luitunud lipud asendati uutega värskemate vastu. Parkidesse istutati lilli, pügati puid ja põõsaid. Isegi tänavad pesti ära. Purskkaevudes vahetati vett ja need fontäänid mis ei töötanud tehti ka töökõlbulikuks. Viimastel päevadel oli liiklus kesklinnas tugevalt häiritud ja parem oli oma nina sinna mitte pista. Huvitav küll milleks on sellist pokazuhat vaja? Kas tõesti käib üle jõu hoida koguaeg asjad korras? Nii on see ju igal pool, isegi meil. Mind kui külalist ei huvita küll see milline kodu üks kord aastas välja näeb, vaid selline kuidas seal tegelikult elatakse. Kui aus olla, siis on see mul esimene kord näha riigi sünnipäeva tähistamist oma silmadega. Meil Eestis on kodumaa sünnipäev kõige külmemal ajal ja sel ajal ikka vabatahtlikult väga välja ei kipu. Kahjuks ei saa oma sünnipäeva aega ise valida. Neil päevil pargis istudes, panin tähele, et kohalikel pole tegelikult kuhugile kiiret. Leiti isegi niipalju aega, et pingile istuda ja aeg maha võtta või keha kinnitada. Pühapäeviti oli parkides rohkem inimesi, sest siis tuldi siia perekonniti ja sõpradega. Mingit läbijooksmist või väga sihipärast liikumist sel ajal ei toimunud. Inimesed nautisid kõike ja oli ka põhjust. Paraad algas kohaliku aja järgi kell 10 hommikul. Selleks, et head vaatamiskohta saada pidi kohale tulema juba kaks tundi varem. Iga minutiga tuli rahvast ikka rohkem ja rohkem. Tänavale oli üles rivistatud kolonnid erinevate väeosadega ja samuti tehnika. Rahvahulkadel hoidsid silma peal politsei ja ajateenijad. Liikusid ringi igasugused mundris ja vormis tegelased, kellele koguaeg aru anti. Mina sattusis seisma valitsushoone vahetuslähedusse ja täpselt minu ees oli kast või puur, kus oli sees mõnikümmend tuvi. Mulle just tundus, et nad on siin nende sulelistega püsti hädas ja nüüd palun väga toome neid veel juurde. Kuna neil oli seal puuris väga kitsas, käis pidev nokkimine ja enesekehtestamine seal.
Täpselt kell 10 andis kellahelin märku, et pidu võib alata. Kaitseväe ülem käsutas mehed valvele ja seejärel mängiti riigi hümni. Siis pidas presidendi kohust täitev riigitegelane pidupäevakõne. Tavaliselt kipubuvad kõned venima ja venima ning midagi tarka seal ei räägita. Mulle pole vahet, kas see on ema- või võõrkeeles või kes seda esitab, minu jaoks on see ainult üks mula. Õnneks oli arukas mees ja tegi lühidalt. Mingi 7 minutiga sai oma heietamisega ühele poole. Peale viimast emotsionaalset lauset, „Elagu Moldova“ kõlas hirmus pauk ja väljaku äärde asetatud tuvipuuride uksed lasti valla. Hirmsa plagina saatel kihutasid need tuhatnelja taeva poole. Seejärel sõitis väeosade eest mööda kaitseväe juht ja tervitas sõdureid vabariigi aastapäeva puhul. Iga väosa koosseis vastas tervitusele kolmekordse võimsa "hurraa" hüüdega. Täiesti uskumatuna tundus, et kõrget riigiametnikku veeti väga ajaloohõngulise kabriolett „Volgaga“ Peale tervitust ja rivistust hakkas mängima sõjaväeorkester ja väeosad tegid auringi külaliste ja valitsuse ees. Seejärel oli kord tehnika käes. Ka siin sai näha läbilõiget selle haru arengust. Samuti oli geograafia väga lai alates ameerika autodest lõpetades KAMAZ-ide ja villistega. Kõlab küll uskumatuna, kuid kolmveerand tunniga sai kogu etendus otsa. Õnneks käivad siin asjad lühidalt ja arusamatult. Ametliku osa lõppedes asusid lavale kohalikud artistid ja muud rahvakunstnikud, kes esitasid oma sünnipäevakava. Mulle hakkas paraadi ajal silma üks kummaline nähtus. Valitsushoone ees lava paremal pool olid selges ülekaalus Rumeenia trikoloorid. Tegelikult on Moldova ja Rumeenia lipud sama värvikombinatsiooniga, kuid Moldoval on keskmise st kollasel püstitriibul ka vapp. No vot need ilma vapita lipud mulle silma jäid ja ausalt öeldes olin ma isegi üllatunud, miks see küll nii on. Kohalikud ei osanud selle fakti peale A-d ega O-d öelda. Ju nad siis olid oma peost nii eufoorias, et pisemad detailid väid lihtsalt kahe silma vahele. Mina arvatavasti tunneks ennast küll väga halvasti, kui 24. veebruaril koos Eesti trikolooridega koos ka vene omad lehvivad. Ei tea võib-olla olin seda tähelepanekut liiga üle dramatiseerinud.
Selgelt on tunda, et rahvas ei usalda valitsust ja valitsusel pole rahvast sooja ega külma. Varsti minnakse jälle uuele katsele, et endale president saada. Eks tulevik näitab, mis sellest saab.
Õhtul oli peaväljakul Stefan cel Mare ääres ka ilutulestik ja pärast kohalike artistide kontsert. Näha oli, et ilutulestiku pealt kokku ei hoitud. Igatahes oli see võimas ja vaatemänguline. Selleks oli ju ka põhjust. Palju õnne sulle Moldova ja loodan väga, et saan seda soovida ka 50 sõnnipäevaks. Kahju, kui selline riik peaks maailmakaardilt kaduma. Ma pole ainsamatki korda kahetsenud, et valisin just selle maa oma reisi sihtkohaks. Siin olles sain vastusde paljudele oma küsimustele ja see maa joonistus selgemalt minu geograafilisele mälukaardile. Võtke kokku see julgus ja visake peast välja igasugused eelarvamused ja külajutud. Moldovas on mida näha ja mida nautida. Geograafiliselt nii lähedal, kuid tuntuse poolest väga kaugel......
http://www.youtube.com/user/zfail100#p/a/u/2/22gkhq0i0wY
http://www.youtube.com/user/zfail100#p/a/u/0/2PVBZBUU870
Täpselt kell 10 andis kellahelin märku, et pidu võib alata. Kaitseväe ülem käsutas mehed valvele ja seejärel mängiti riigi hümni. Siis pidas presidendi kohust täitev riigitegelane pidupäevakõne. Tavaliselt kipubuvad kõned venima ja venima ning midagi tarka seal ei räägita. Mulle pole vahet, kas see on ema- või võõrkeeles või kes seda esitab, minu jaoks on see ainult üks mula. Õnneks oli arukas mees ja tegi lühidalt. Mingi 7 minutiga sai oma heietamisega ühele poole. Peale viimast emotsionaalset lauset, „Elagu Moldova“ kõlas hirmus pauk ja väljaku äärde asetatud tuvipuuride uksed lasti valla. Hirmsa plagina saatel kihutasid need tuhatnelja taeva poole. Seejärel sõitis väeosade eest mööda kaitseväe juht ja tervitas sõdureid vabariigi aastapäeva puhul. Iga väosa koosseis vastas tervitusele kolmekordse võimsa "hurraa" hüüdega. Täiesti uskumatuna tundus, et kõrget riigiametnikku veeti väga ajaloohõngulise kabriolett „Volgaga“ Peale tervitust ja rivistust hakkas mängima sõjaväeorkester ja väeosad tegid auringi külaliste ja valitsuse ees. Seejärel oli kord tehnika käes. Ka siin sai näha läbilõiget selle haru arengust. Samuti oli geograafia väga lai alates ameerika autodest lõpetades KAMAZ-ide ja villistega. Kõlab küll uskumatuna, kuid kolmveerand tunniga sai kogu etendus otsa. Õnneks käivad siin asjad lühidalt ja arusamatult. Ametliku osa lõppedes asusid lavale kohalikud artistid ja muud rahvakunstnikud, kes esitasid oma sünnipäevakava. Mulle hakkas paraadi ajal silma üks kummaline nähtus. Valitsushoone ees lava paremal pool olid selges ülekaalus Rumeenia trikoloorid. Tegelikult on Moldova ja Rumeenia lipud sama värvikombinatsiooniga, kuid Moldoval on keskmise st kollasel püstitriibul ka vapp. No vot need ilma vapita lipud mulle silma jäid ja ausalt öeldes olin ma isegi üllatunud, miks see küll nii on. Kohalikud ei osanud selle fakti peale A-d ega O-d öelda. Ju nad siis olid oma peost nii eufoorias, et pisemad detailid väid lihtsalt kahe silma vahele. Mina arvatavasti tunneks ennast küll väga halvasti, kui 24. veebruaril koos Eesti trikolooridega koos ka vene omad lehvivad. Ei tea võib-olla olin seda tähelepanekut liiga üle dramatiseerinud.
Selgelt on tunda, et rahvas ei usalda valitsust ja valitsusel pole rahvast sooja ega külma. Varsti minnakse jälle uuele katsele, et endale president saada. Eks tulevik näitab, mis sellest saab.
Õhtul oli peaväljakul Stefan cel Mare ääres ka ilutulestik ja pärast kohalike artistide kontsert. Näha oli, et ilutulestiku pealt kokku ei hoitud. Igatahes oli see võimas ja vaatemänguline. Selleks oli ju ka põhjust. Palju õnne sulle Moldova ja loodan väga, et saan seda soovida ka 50 sõnnipäevaks. Kahju, kui selline riik peaks maailmakaardilt kaduma. Ma pole ainsamatki korda kahetsenud, et valisin just selle maa oma reisi sihtkohaks. Siin olles sain vastusde paljudele oma küsimustele ja see maa joonistus selgemalt minu geograafilisele mälukaardile. Võtke kokku see julgus ja visake peast välja igasugused eelarvamused ja külajutud. Moldovas on mida näha ja mida nautida. Geograafiliselt nii lähedal, kuid tuntuse poolest väga kaugel......
http://www.youtube.com/user/zfail100#p/a/u/2/22gkhq0i0wY
http://www.youtube.com/user/zfail100#p/a/u/0/2PVBZBUU870
Toidust
Toidust niipalju, et see on peamine põhjus mille pärast tasub Moldovasse minna. Maitset ja sellega kaasnevate elamuste sõnadesse panek oleks sama totter nagu telefoniraamatu põhjal filmi väntamine. Kohaliku köögi nautimine on võrreldav sellega, nagu oleks pidu teie peas, meeltes ja kõhus..... Mamalõga, brõnsa, placinte, ciorba....... ehk siis maisijahu puder, kitsepiima juust, kohupiima kook, supp.
Kõige kummalisem ja suurem maitseelamus, millega meid üllatati, oli pähklimoos. Pähklid, millest moosi tehakse on koortega ja korjatud toorelt. Uskumatu kuidas mõni loodusand võib mittevalminuna palju maitsvam olla valminud viljast. Pähklid tuleb puu otsast korjata kindlal ajal, mis mahub umbes 3- 7 päevasesse vahemikku. Varem või hiljem nopitud viljadest ei pidavat enam nii head desserti saama. Täpse aja teadmine on hästi hoitud saladus, kuid võimalik, et see on ka külalegend. Ei tea. Toorestel ja rohelistel viljadel on koor veel pehme ja seepärast puudub vajadus neilt see ka eemaldada. Kõigepealt tuleb mingi terava orgiga igasse pähklisse torgata 8-10 auku ja panna viljad külma vette seitsmeks päevaks likku. Pähklituumadest eraldunud joodi tulemusena muutub vesi tumedaks ja seda ollust tuleb seitsme päeva jooksul kaks korda päevas vahetada värske vastu. Pärast nädalast ligunemist tuleb pähklid mitu korda keeva veega läbi pesta. Selline pidev solgutamine on vajalik joodi eemaldamiseks pähklituumadest. Kõrge joodikonsentratsiooni tõttu on tuumade niisama manustamine eluohtlik. Suurest joodisisaldusest annavad aimu ka perenaise peopesad, millede kortsudesse on mürgine aine sügavale imbunud. Isegi kaks paar kummikindaid ei suuda ära hoida joodi imbumist peopesadesse.
Pärast kuuma veega läbipeemist, tuleb pähklituumad uuesti külma vette panna. Seejärel valmistada kuumast läbipesuveest suhkru baasil siirup. 1 kg pähklite kohta tuleb arvestada 1 kg suhkrut. Nüüd tuleb pähklitelt külm vesi ära valada ja lasta neil kuivada. Umbes 2-3 tunni pärast valada pähklitele peale siirup, mille te kuumast läbipesuveest valmistasite ja jätta 8-10 tunniks seisma.
Järgmisel päeval eraldada jällegi siirup pähklitest. Pähklid aga panna uue veega tulele ja lasta see keema. Keemisprotsesside arenedes tekkiv vaht tuleb pealt riisuda. Kui enam vahtu ei tule, tuleb pähklid jällegi jahutada ja kuivatada 2 päeva. Pärast 2 päeva möödumist tuleb pähklitele peale valada seesama siirup mille algul valmistasite ja milles pähklid juba korra leos olid. Nüüd tuleb kogu see kupatus keema panna ja riisuda taas tekkiv vaht. Kui vahtu enam ei tule, lasta keedisel jahtuda ja valada purkidesse. Purgid kaanetada ja viia jahedasse kohta hoiule. Tasub proovimist, kuid ainuke võimatu nüanss on toorete kreekapähklite hankimine meie kliimas.
Kui aga arvestada, et suhkur on kallis ja aega vähe, siis vaevalt kellelgi tekib viitsimist kõige sellega jantida.
Kõige kummalisem ja suurem maitseelamus, millega meid üllatati, oli pähklimoos. Pähklid, millest moosi tehakse on koortega ja korjatud toorelt. Uskumatu kuidas mõni loodusand võib mittevalminuna palju maitsvam olla valminud viljast. Pähklid tuleb puu otsast korjata kindlal ajal, mis mahub umbes 3- 7 päevasesse vahemikku. Varem või hiljem nopitud viljadest ei pidavat enam nii head desserti saama. Täpse aja teadmine on hästi hoitud saladus, kuid võimalik, et see on ka külalegend. Ei tea. Toorestel ja rohelistel viljadel on koor veel pehme ja seepärast puudub vajadus neilt see ka eemaldada. Kõigepealt tuleb mingi terava orgiga igasse pähklisse torgata 8-10 auku ja panna viljad külma vette seitsmeks päevaks likku. Pähklituumadest eraldunud joodi tulemusena muutub vesi tumedaks ja seda ollust tuleb seitsme päeva jooksul kaks korda päevas vahetada värske vastu. Pärast nädalast ligunemist tuleb pähklid mitu korda keeva veega läbi pesta. Selline pidev solgutamine on vajalik joodi eemaldamiseks pähklituumadest. Kõrge joodikonsentratsiooni tõttu on tuumade niisama manustamine eluohtlik. Suurest joodisisaldusest annavad aimu ka perenaise peopesad, millede kortsudesse on mürgine aine sügavale imbunud. Isegi kaks paar kummikindaid ei suuda ära hoida joodi imbumist peopesadesse.
Pärast kuuma veega läbipeemist, tuleb pähklituumad uuesti külma vette panna. Seejärel valmistada kuumast läbipesuveest suhkru baasil siirup. 1 kg pähklite kohta tuleb arvestada 1 kg suhkrut. Nüüd tuleb pähklitelt külm vesi ära valada ja lasta neil kuivada. Umbes 2-3 tunni pärast valada pähklitele peale siirup, mille te kuumast läbipesuveest valmistasite ja jätta 8-10 tunniks seisma.
Järgmisel päeval eraldada jällegi siirup pähklitest. Pähklid aga panna uue veega tulele ja lasta see keema. Keemisprotsesside arenedes tekkiv vaht tuleb pealt riisuda. Kui enam vahtu ei tule, tuleb pähklid jällegi jahutada ja kuivatada 2 päeva. Pärast 2 päeva möödumist tuleb pähklitele peale valada seesama siirup mille algul valmistasite ja milles pähklid juba korra leos olid. Nüüd tuleb kogu see kupatus keema panna ja riisuda taas tekkiv vaht. Kui vahtu enam ei tule, lasta keedisel jahtuda ja valada purkidesse. Purgid kaanetada ja viia jahedasse kohta hoiule. Tasub proovimist, kuid ainuke võimatu nüanss on toorete kreekapähklite hankimine meie kliimas.
Kui aga arvestada, et suhkur on kallis ja aega vähe, siis vaevalt kellelgi tekib viitsimist kõige sellega jantida.
Moldova Post - kogemuste ja mõistuse defitsiit.
Jõudsin oma arvelaua ja emotsioonidega õnnelikult Tiraspolist Kišinjovi tagasi. Kõik emotsioonid ja mälestused kannan endaga kaasas, kuid arvelaua otsustasin siiski oma reisi mugavuse nimel saata läbi Moldova Posti kohe koju. Olgugi, et 10. päeva tagasi Tiraspolist saadetud kaardid pole veel koju jõudnud, mõtlesin siiski riskida. Kaotus iseenesest poleks ju väike, isegi kui see kohale ei jõua. Saatekulude sheerimise nimel panin pakki veel mõned kohalikud maiustused. Väide mõned kõlab muidugi negatiivses mõttes. Arvelaua kaal oli paki kogukaalust 1/10 Esimeseks ülesandeks oli vaja leida vajaliku suurusega ja väikese ruumivaruga kast. Alustuseks tormasin apteeki ja mu otsust kroonis kohe edu. Apteegikaubad on ju mahult väikesed ja seal pakkuti just seda mida vaja, muidugi väikeste mööndustega. Seejärel kappasin hotelli tagasi ja kohitsesin kasti vajaliku suuruseni. Lühidalt öeldes andisin talle vajalikud mõõtmed, et mu väärtuslik ost seal edasi-tagasi loksuma ei hakkaks. Järmine käik oli kommipoodi. Minu ainsaks tingimuseks oli see, et ostetud maiuse kogus peaks mahtuma kasti vabasse ossa. Natuke siit ja natuke sealt ning saigi vajalik kogus valmis. Poes müüdi komme kaaluga ja seepärast pakiti iga sort eraldi kotti. Kokku sai neid pakikesi pea 25. Kõige tähtsamaks osutus see, et kõik mahtus ära ja maha ei pidanud minu valikust keegi jääma. Postkontoris otsustati mu teos üksipulgi lahti harutada, et veenduda minu saadtise aususes. Kummalisel kombel ei tohi siit postiga saata alkoholi ega sigarette. Mitte mingis koguses ja olenemata sellest kas vastuvõtja maa lubaks seda. Selline on seadus ja kõik. Seepärast saigi panustatud milegile muule eksootilisele.
Terve suure postimaja peale on üksainus kassa, mis tegeleb saadetiste vastuvõtmise ja väljastamisega. Lühidalt üeldes oli saali peale 10 haigutavat postitöötajat ja ainult 1, kellel midagi teha oli. Seda ühte mul just vaja oligi. Mulle jääb senimaani mõistatuseks millise riigi või meridiaani kohal lõpeb inimese loogika piir, kuid see mis edsi juhtus oli absurdsuse tipp kuubis. Vähe sellest, et kogu saadetise sisu üksipulgi läbi observeeriti, kaaluti kõik need pakid ka ükshaaval üle. Ma üritasin küll teada saada, milleks see vajalik on. Selle peale vastati, et teada saada saadetise kaal . Kõigele lisaks tuleb see deklareerida ka. Deklaratsiooni ei kirutatud mitte ainultt maiustused, vaid iga pakike sai oma nime ja koodi. Kokkuvõtteks sai kogu dokumentatsiooni kogupikkuseks 4 x4A lehekülge. Teadmiseks niipalju, et meil peab deklaratsioon mahtuma ¼ A5 suurusele lehele. OK see selleks. Kommide kaalumise ajal pikenes ka minu taga olev järjekord. Põhjamaise rahulikkusega vaadati kogu toimingut nagu seikluslikku kinopilti pealt, kuna kõik oli läbi suure klaasseina näha. Arvelaud osutus suuremaks pähkliks ja ajamahukamaks kui kui kõik eelnev kokku. Kaalumisega saadi küll kiirelt hakkama kuid deklaratsioonikõlbuliku nimetust sellele asjale ei osatud leida. Üritasin küll vene keeles mõista anda, kuid moldova keelset vastet ei leitud. Postitöötaja pilku ja vanust arvestades võis ka arvata, et ta hoiab sellist riistapuud esimest korda oma elus käes. Kõige sarnasem vaste mida ta mulle pakkus oli massaziaparaat...... Tee või tina mina ka ei osanud teda kuidagi aidata. Jooksiski seepeale ta oma kolleegide juurde nõu küsima. Seal uuriti seda tegelast otsast ja ümbert, kuid otsuseni kolleegium ei jõudnud. Õnneks juhus sinna tulema ka üks vanem kolleeg, kes teadis täpselt millega tegu on. Ta näitas oma ameteiõdedele, mis sellega teha saab ja elukogenematum ametnik deklareeris enam kui suurema umbusuga selle värgenduse saatmiskõlbulikuks. Vaatsin kella ja kogu mu etendus oli pikk 53 minutit.
Terve suure postimaja peale on üksainus kassa, mis tegeleb saadetiste vastuvõtmise ja väljastamisega. Lühidalt üeldes oli saali peale 10 haigutavat postitöötajat ja ainult 1, kellel midagi teha oli. Seda ühte mul just vaja oligi. Mulle jääb senimaani mõistatuseks millise riigi või meridiaani kohal lõpeb inimese loogika piir, kuid see mis edsi juhtus oli absurdsuse tipp kuubis. Vähe sellest, et kogu saadetise sisu üksipulgi läbi observeeriti, kaaluti kõik need pakid ka ükshaaval üle. Ma üritasin küll teada saada, milleks see vajalik on. Selle peale vastati, et teada saada saadetise kaal . Kõigele lisaks tuleb see deklareerida ka. Deklaratsiooni ei kirutatud mitte ainultt maiustused, vaid iga pakike sai oma nime ja koodi. Kokkuvõtteks sai kogu dokumentatsiooni kogupikkuseks 4 x4A lehekülge. Teadmiseks niipalju, et meil peab deklaratsioon mahtuma ¼ A5 suurusele lehele. OK see selleks. Kommide kaalumise ajal pikenes ka minu taga olev järjekord. Põhjamaise rahulikkusega vaadati kogu toimingut nagu seikluslikku kinopilti pealt, kuna kõik oli läbi suure klaasseina näha. Arvelaud osutus suuremaks pähkliks ja ajamahukamaks kui kui kõik eelnev kokku. Kaalumisega saadi küll kiirelt hakkama kuid deklaratsioonikõlbuliku nimetust sellele asjale ei osatud leida. Üritasin küll vene keeles mõista anda, kuid moldova keelset vastet ei leitud. Postitöötaja pilku ja vanust arvestades võis ka arvata, et ta hoiab sellist riistapuud esimest korda oma elus käes. Kõige sarnasem vaste mida ta mulle pakkus oli massaziaparaat...... Tee või tina mina ka ei osanud teda kuidagi aidata. Jooksiski seepeale ta oma kolleegide juurde nõu küsima. Seal uuriti seda tegelast otsast ja ümbert, kuid otsuseni kolleegium ei jõudnud. Õnneks juhus sinna tulema ka üks vanem kolleeg, kes teadis täpselt millega tegu on. Ta näitas oma ameteiõdedele, mis sellega teha saab ja elukogenematum ametnik deklareeris enam kui suurema umbusuga selle värgenduse saatmiskõlbulikuks. Vaatsin kella ja kogu mu etendus oli pikk 53 minutit.
Россия - гарант мира и стабильности ehk Tiraspol 2
Kogemused on näidanud, et kui külastada mõnda kohta teist korda uuesti, siis märkad rohkem detaile ja huvitavaid pisiasju, mis esimesel külastusel kahe silma vahele jäid. Pole oluline, kui pikk jääb nende külastusaegade vahele – nädal või aasta. Enne tänast sõtu oli viimasest käigust Tiraspoli möödas napilt 10 päeva. Kõige rohkem painas mind kaks hurmu – jälle see altkäemaksu teema ja siis veel riiki sisenemisest keeldumine. Miks peaks üks lihtne turist tulema Transnistriasse nii lühikese ajavahemiku jooksul tagasi. Kas on ehk tegu kurjategija või salakaubavedajaga? Seda tunnet süvendas veel omakorda bussi raadiost kõlanud Chris Rea laul – The road to hell. Uskumatu kuidas siinsed inimesed ja eriti bussi-või autojuhid on oma muusikalistes eelistusetes kinni möödunud aegades. Eriti 80-ndate ja 90-ndate repertuaar on kohalikele lemmikuks. Moldovas olles saab täieliku ülevaate selle aja muusikast. Vaieldamatuks lemmikuks on muidugi Moder Talking kõikide oma hittidega. Loomulikult läheb peale ka vene muusika. Sõltub selles kes roolis istub. Õnneks mul mingit põrguteed läbida ei tulnud, nagu suur artist oma lauluga ennustada püüdis. Tiraspoli jõudes äratas mind katkendlikust unest hoopis Anne Veski oma lauluga – Eilne päev/ "Позади крутой поворот". Eriti refrääni lõpp ...... Позади холод в груди, позади Всё позади.......
Transnitria pealinn Tiraspol on samuti suure peo ootel. 2. Septembril tähistatakse nemad siin oma riigi iseseisvuse 21. aastapäeva. 2006. Aastal toimus Transnistrias referendum, mille tulemused rääkisid iseenda eest. Kui ausad need valmised olid teavad muidugi väga vähesed. Referendumil esitati 2 küsimust. Küsimuse "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses venemaaga" vastas jaatavalt 97,2% ja küsimusele "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses Modova Vabariigiga" vastas jaatavalt 3,3%....
Kuna esimese siinkäigu jooksul jõudsime linna peatänava ja tähtsamate „vaatamisväärsustega“ juba tutvuda, siis nüüd asetasin rohkem rõhku kohtadele kuhu turist eriti ei tohiks sattuda. Inimeste elurajoonidesse ja kõrvaltänavatele. Kuskil elamurajoonis 9. kordsete majade vahel kõnetas mind abielupaar, kes tegelesid meie mõistes „Vahitorni“ jagamisega ja usuteemaliste vestluste arendamisega. Kuna ma teesklesin oma nõrka vene keele oskust läks jutt maisematele teemadele. Tavaliselt on ikka esimeseks küsimuseks, kuskohast sa pärit oled. Peale minult saadud vastust ,tundus nagu oleks minu jutupartner korra üllatunud, kuid see oli hetkeline ja näiline. Väga kuival ja tuimal olekul teatas ta mulle, et on sündinud Tallinnas ja elanud Tõrvas, kuid 1976 aastal tuli Tiraspoli elama. Mulle on siiamaani jäänud mõistatuseks, miks inimesed just siia on tulnud, kuid peale paljudelt saadud vastuste võiks mingeid järeldusi teha. Kõige tähtsam on hea kliima ja sellega kaasnevad vitamiinidest pakatavad loodusannid. Kliima on siin elamiseks tõesti hea. Meelehärmi valmistab muidugi madal palk ja kõrged hinnad. Meie mõistes on hinnad muidugi paradiislikud. Kahetolaise korteri ülealpidamine koos elektri, gaasi interneti ja telefoniga ei ületa keskmiselt 30$ piiri. Tänaval vastutulevad inimesed on hulka rahulolevama ilmega, kui Moldovas. Väga palju kohatb venemeelsust - Georgi lindid ja muu rahvussümboolika eksponeerimine. Kohalikku rahvussümboolikat levitab kõige rohkem peatänaval asuv raamatupood. Laualipud, plakatid, kalendrid. Samuti ei keela keegi teil endale osta riigi sümboolikaga illustreeritud diplomi või tänukirja, kus on ainult teie nimi ja kuupäev puudu. Tänukirjas tekstis tänatakse teid lojaalsuse ja ustavuse eest Transnistria Moldova Vabariigi ees. Kohalik turg ja täika on omaette meelelahutuse ja elamuste omandamise koht. Meie mõistes on tegemist tõelise paradiisiga, mis puudutab värskete puu-ja köögivaljade valikut ja nende hindu. Veel sai turul oma janu kustutada nõukaajast tuntud gaseeritud vee automaadist. Lasid 50 kopikat või rubla sise ja said vastavalt vett või kalja. Loomulikult oli sellel elamusel rohkem väärtust, kui kalja maitsel. Kõrvutades neid hindasid ja kohalike sissetulekuid on saadud võrdlustase kõvasti meie kahjuks. Ikka ja jälle taban ennast mõttelt, mis kuradi pärast on minu kodu sellises kolkas, kus alati valitseb sopus olek ja 12 kuud sitta suusailma. Täika seevastu näeb välja nagu lauluvõistulus nimega „Kadunud aegade mälestuseks“ vms. Hoia ja halsta, selline väljapanek teeb silmad ette isegi meie ERMI kogudele. Kuigi pakutav kaup on ensmasti kasutatud ja kõlbmatud müügi jaoks on nad rohkem väärt, kui esialgu tundub. Korraga jään ühe mutikese väljapaneku juures seisma ja minu pilku püüab nõukaajast tuntud arvutamise abivahend – arvelaud. Mitte mingisugune väike, vaid tõesti suur. Kui ma väike olin mäletan sellist meie külapoes. Koolis isegi õpetati arvelaual liitma, lahutama korrutama ja jagama. Mõtlesin, et saagu mis saab ostan selle endale ära. Nähes minu huvi asja vastu, kukkus tädike oma kaupa kiitma. No vaadake ometi sellist te ei leia kusagilt. Täispuidust raam ja nupud. Ma siis uurisin kuskohast see pärit ja ta vastas, et oli kunagi tehases raamatupidajana töötanud. Mõtlesin endamisi, et loomulikult ei saa ma seda kusagilt leida, sest neid ei kasutata juba ammu, kuid selles osas oli tädil õigus. Kohaliku raamatupoe lettidel olid sellised riistapuud küll kasutusel, kuid mitte puidust, vaid plastmassist. Algul taheti arvelaua eest 50 rubla kuid, tehes nägu, et sellise hinnaga ma küll ei osta sai 30 kaup tehtud. Veel pakkus ta mulle tänutäheks merevaigust kaelaehteid ja melhiorist lusikaid. Üks salatikann oli ka müügis. Neid lusikaid ja kannu ma mäletan minu lapsepõlvekodu elamisest. Raamatupoest veel niipalju, et see oleks nagu fragment nõukogude ajast koos oma töötajate ja sisseseadega. Väsinud letid ja riiulid, suured kolisevad kassaaparaadid ja eelpoolmainitud arvelauad. I-tähele pani veel punkti väsinud riiulitega vaäga hästi ühte ansamblisse sobinud veel väsinuma olekuga müüjad. Mingil hetkel kõlas üle müügisaali kõrvulukustav hüüe - Людочка я пойду сегодня ранше домой.
Hästi plaju on Tiraspolis parke. Enamsti on need rajatud vaba aja veetmiseks, kodumaa kangelaste valvsa pilgu all. Üks selline asub eemal kesklinnast. Pargi ametlik nimi on Парк Победы. Sissepääsu kohal on antud ka seletus, mis suunitlusega see park on. Tegemist on kultuuri ja puhkealaga. Pargis sees on igasugused letikesed, kus müüakse mänguasiju, jäätist, karastusjooke. Samuti saab siin laenutada jalgrattaid ja neljarattalisi sõiduvahendeid lastele. Kui liikuda pargi südamesse, platsi poole, siis hakkab silma kõrge postamendi otsas seisev kuirja ilmega sõjaväelase mundris mehike. Tal on käsi hoiatavalt puusas ja vahib iga möödujat nagu vaenlast. Kes see mees siis ikkagi on seal? Kuskilt midagi kohapeal lugeda pole ja kohalikud kehitavad ka õlgu. Hiljem sain teada, ete tegemist vene revolutsionäär Grigori Kotovskiga. (Григорий Иванович Котовский) Mees oli veel nii tähtis tegelane, et peale tema tapmist 1925. aalstal ei maetud ta maha, vaid ta keha palsameeriti ja paigutati tema jaoks spetsiaalselt ehitatud mausoleumi. Seistes pargi ühes servas hakkas eemalt puude latvadest silma fragment vaaterattast. Ilusti oli näha metallist platformid ja alused. Mütlesin, et peaks seda ka jäädvustama ja võtsin suuna sinnapoole, kus see mulle silma hakkas. Teiselepoole parki jõudes (sinna oli umbes 600 - 700m maad) oli vaateratas, kui nõiaväel kadunud. Alles olid ainult erineva kõrgusega mobiilimaste meenutavad metallist konstruktsioonidel postid. Ülal oli postide ümber moodustatud sõrestikulised alused, millel mõntöörid või muud asjaomased hooldetöid saaks teostada. Kuna need postid asusid erinevatel kõrgustel, siis eemalt vaadayes jäi mulje, et need nn platformid jäid silme eette ringi kujuliselt ja tekkis kohe ettekujutus siia oludesse sobivast vaaterattast. Seda nimetatakse miraaiziks vist. Teel bussijaama, mis asub raudteejaamaga samas hoones, hakkas veel silma ühe suuret tehase värav. See tehas kandis nime – 1. Mai nimeline tehas. Tehaseväravas oli putka, milles istus valvur ja samuti oli sisse- või väljapääs tõkestatud pingule tõmmatud ketiga. Samal ajal sõitis tehase territooriult välja auto ja korraga ilmus putka seinast olevast kahest august välja võlukäed ja lasd keti madalamale, et auto saaks takistamatult välja sõita. Elu pakub endiselt lihtsaid lahendusi ja korraga tabasin end jälle mõttelt, miks meil küll kõik automaatika abil käib. Pole ju kellegiga vaielda, ega sissepääsu jaoks luba kaubelda. Tiraspolist väljuvad maršrutkad Kišinjovi iga poole tunni vahel kuni kella kuueni õhtul ja seepürast pole mingit probleemi tagasisaamisega. Ainuke mure on see, et riigis viibimise aeg jääks sellesse aega, mis on märgitud migratsioonikaardil.
PS Pealkirjas olev venekeelne poliitilise sisuga hüüdlause hakkas mulle silma Benderisse sissesõidul. See oli vaba käega maalitud ühele tarale.
Transnitria pealinn Tiraspol on samuti suure peo ootel. 2. Septembril tähistatakse nemad siin oma riigi iseseisvuse 21. aastapäeva. 2006. Aastal toimus Transnistrias referendum, mille tulemused rääkisid iseenda eest. Kui ausad need valmised olid teavad muidugi väga vähesed. Referendumil esitati 2 küsimust. Küsimuse "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses venemaaga" vastas jaatavalt 97,2% ja küsimusele "Kas te pooldate Transnistria iseseisvust seotuses Modova Vabariigiga" vastas jaatavalt 3,3%....
Kuna esimese siinkäigu jooksul jõudsime linna peatänava ja tähtsamate „vaatamisväärsustega“ juba tutvuda, siis nüüd asetasin rohkem rõhku kohtadele kuhu turist eriti ei tohiks sattuda. Inimeste elurajoonidesse ja kõrvaltänavatele. Kuskil elamurajoonis 9. kordsete majade vahel kõnetas mind abielupaar, kes tegelesid meie mõistes „Vahitorni“ jagamisega ja usuteemaliste vestluste arendamisega. Kuna ma teesklesin oma nõrka vene keele oskust läks jutt maisematele teemadele. Tavaliselt on ikka esimeseks küsimuseks, kuskohast sa pärit oled. Peale minult saadud vastust ,tundus nagu oleks minu jutupartner korra üllatunud, kuid see oli hetkeline ja näiline. Väga kuival ja tuimal olekul teatas ta mulle, et on sündinud Tallinnas ja elanud Tõrvas, kuid 1976 aastal tuli Tiraspoli elama. Mulle on siiamaani jäänud mõistatuseks, miks inimesed just siia on tulnud, kuid peale paljudelt saadud vastuste võiks mingeid järeldusi teha. Kõige tähtsam on hea kliima ja sellega kaasnevad vitamiinidest pakatavad loodusannid. Kliima on siin elamiseks tõesti hea. Meelehärmi valmistab muidugi madal palk ja kõrged hinnad. Meie mõistes on hinnad muidugi paradiislikud. Kahetolaise korteri ülealpidamine koos elektri, gaasi interneti ja telefoniga ei ületa keskmiselt 30$ piiri. Tänaval vastutulevad inimesed on hulka rahulolevama ilmega, kui Moldovas. Väga palju kohatb venemeelsust - Georgi lindid ja muu rahvussümboolika eksponeerimine. Kohalikku rahvussümboolikat levitab kõige rohkem peatänaval asuv raamatupood. Laualipud, plakatid, kalendrid. Samuti ei keela keegi teil endale osta riigi sümboolikaga illustreeritud diplomi või tänukirja, kus on ainult teie nimi ja kuupäev puudu. Tänukirjas tekstis tänatakse teid lojaalsuse ja ustavuse eest Transnistria Moldova Vabariigi ees. Kohalik turg ja täika on omaette meelelahutuse ja elamuste omandamise koht. Meie mõistes on tegemist tõelise paradiisiga, mis puudutab värskete puu-ja köögivaljade valikut ja nende hindu. Veel sai turul oma janu kustutada nõukaajast tuntud gaseeritud vee automaadist. Lasid 50 kopikat või rubla sise ja said vastavalt vett või kalja. Loomulikult oli sellel elamusel rohkem väärtust, kui kalja maitsel. Kõrvutades neid hindasid ja kohalike sissetulekuid on saadud võrdlustase kõvasti meie kahjuks. Ikka ja jälle taban ennast mõttelt, mis kuradi pärast on minu kodu sellises kolkas, kus alati valitseb sopus olek ja 12 kuud sitta suusailma. Täika seevastu näeb välja nagu lauluvõistulus nimega „Kadunud aegade mälestuseks“ vms. Hoia ja halsta, selline väljapanek teeb silmad ette isegi meie ERMI kogudele. Kuigi pakutav kaup on ensmasti kasutatud ja kõlbmatud müügi jaoks on nad rohkem väärt, kui esialgu tundub. Korraga jään ühe mutikese väljapaneku juures seisma ja minu pilku püüab nõukaajast tuntud arvutamise abivahend – arvelaud. Mitte mingisugune väike, vaid tõesti suur. Kui ma väike olin mäletan sellist meie külapoes. Koolis isegi õpetati arvelaual liitma, lahutama korrutama ja jagama. Mõtlesin, et saagu mis saab ostan selle endale ära. Nähes minu huvi asja vastu, kukkus tädike oma kaupa kiitma. No vaadake ometi sellist te ei leia kusagilt. Täispuidust raam ja nupud. Ma siis uurisin kuskohast see pärit ja ta vastas, et oli kunagi tehases raamatupidajana töötanud. Mõtlesin endamisi, et loomulikult ei saa ma seda kusagilt leida, sest neid ei kasutata juba ammu, kuid selles osas oli tädil õigus. Kohaliku raamatupoe lettidel olid sellised riistapuud küll kasutusel, kuid mitte puidust, vaid plastmassist. Algul taheti arvelaua eest 50 rubla kuid, tehes nägu, et sellise hinnaga ma küll ei osta sai 30 kaup tehtud. Veel pakkus ta mulle tänutäheks merevaigust kaelaehteid ja melhiorist lusikaid. Üks salatikann oli ka müügis. Neid lusikaid ja kannu ma mäletan minu lapsepõlvekodu elamisest. Raamatupoest veel niipalju, et see oleks nagu fragment nõukogude ajast koos oma töötajate ja sisseseadega. Väsinud letid ja riiulid, suured kolisevad kassaaparaadid ja eelpoolmainitud arvelauad. I-tähele pani veel punkti väsinud riiulitega vaäga hästi ühte ansamblisse sobinud veel väsinuma olekuga müüjad. Mingil hetkel kõlas üle müügisaali kõrvulukustav hüüe - Людочка я пойду сегодня ранше домой.
Hästi plaju on Tiraspolis parke. Enamsti on need rajatud vaba aja veetmiseks, kodumaa kangelaste valvsa pilgu all. Üks selline asub eemal kesklinnast. Pargi ametlik nimi on Парк Победы. Sissepääsu kohal on antud ka seletus, mis suunitlusega see park on. Tegemist on kultuuri ja puhkealaga. Pargis sees on igasugused letikesed, kus müüakse mänguasiju, jäätist, karastusjooke. Samuti saab siin laenutada jalgrattaid ja neljarattalisi sõiduvahendeid lastele. Kui liikuda pargi südamesse, platsi poole, siis hakkab silma kõrge postamendi otsas seisev kuirja ilmega sõjaväelase mundris mehike. Tal on käsi hoiatavalt puusas ja vahib iga möödujat nagu vaenlast. Kes see mees siis ikkagi on seal? Kuskilt midagi kohapeal lugeda pole ja kohalikud kehitavad ka õlgu. Hiljem sain teada, ete tegemist vene revolutsionäär Grigori Kotovskiga. (Григорий Иванович Котовский) Mees oli veel nii tähtis tegelane, et peale tema tapmist 1925. aalstal ei maetud ta maha, vaid ta keha palsameeriti ja paigutati tema jaoks spetsiaalselt ehitatud mausoleumi. Seistes pargi ühes servas hakkas eemalt puude latvadest silma fragment vaaterattast. Ilusti oli näha metallist platformid ja alused. Mütlesin, et peaks seda ka jäädvustama ja võtsin suuna sinnapoole, kus see mulle silma hakkas. Teiselepoole parki jõudes (sinna oli umbes 600 - 700m maad) oli vaateratas, kui nõiaväel kadunud. Alles olid ainult erineva kõrgusega mobiilimaste meenutavad metallist konstruktsioonidel postid. Ülal oli postide ümber moodustatud sõrestikulised alused, millel mõntöörid või muud asjaomased hooldetöid saaks teostada. Kuna need postid asusid erinevatel kõrgustel, siis eemalt vaadayes jäi mulje, et need nn platformid jäid silme eette ringi kujuliselt ja tekkis kohe ettekujutus siia oludesse sobivast vaaterattast. Seda nimetatakse miraaiziks vist. Teel bussijaama, mis asub raudteejaamaga samas hoones, hakkas veel silma ühe suuret tehase värav. See tehas kandis nime – 1. Mai nimeline tehas. Tehaseväravas oli putka, milles istus valvur ja samuti oli sisse- või väljapääs tõkestatud pingule tõmmatud ketiga. Samal ajal sõitis tehase territooriult välja auto ja korraga ilmus putka seinast olevast kahest august välja võlukäed ja lasd keti madalamale, et auto saaks takistamatult välja sõita. Elu pakub endiselt lihtsaid lahendusi ja korraga tabasin end jälle mõttelt, miks meil küll kõik automaatika abil käib. Pole ju kellegiga vaielda, ega sissepääsu jaoks luba kaubelda. Tiraspolist väljuvad maršrutkad Kišinjovi iga poole tunni vahel kuni kella kuueni õhtul ja seepürast pole mingit probleemi tagasisaamisega. Ainuke mure on see, et riigis viibimise aeg jääks sellesse aega, mis on märgitud migratsioonikaardil.
PS Pealkirjas olev venekeelne poliitilise sisuga hüüdlause hakkas mulle silma Benderisse sissesõidul. See oli vaba käega maalitud ühele tarale.
Wednesday, August 24, 2011
Gagauusia
Moldova pealinn Kišinjovi ja Gagauusia pealinn Komrat on koos suure peo ootel. Pidu on iseenesest tore, kuid veider on see, et üks pere peab erinevaid sünnipäevi eraldi oma külalistega. Moldoval tätub 27. Augustil iseseisvusest 20 aastat. Gagauusia seevastu on ennast sellest sündmusest eraldanud ja nemad tähistavad oma pealinna 222. sünnipäeva. Gagauusia kuulutas ennast ise vabariigiks 1990. aastal ja 1994. aastal said nad ka autonoomia. Mingeid iseseisvuspüüdlusi gagauusidel esialgu veel ei paista olevat. Kišinjovist sõidab buss Gagauusia pealinna Komratisse umbes poolteist tundi. Jõudes Gagauusia territooriumile, tervitab kõiki tee ääres suur plagu, millel seisab kiri “Tere tulemast Gagauusiasse” Esialgse mulje põhjal tundub, et siin peetakse maast, puhtusest ja korrast rohkem lugu, kui emamaal Moldovas. Eriti maapiirkondades on näha, et niisama käed rüpes ei istuta. Silma hakkab ka, et siin on rohkem levinud kirillitsas kirjutatud tekstid ja sildid. Ka sõiduteed tunduvad olema vähem künklikumad kui Moldovas. Komratisse jõudes teatab linna piiril olev suur silt, et olete jõudnud Gagauusia pealinna Komratisse. Samuti ripuvad teede kohal suured kollased plagud punase kirjaga, milles öeldakse, et Komrat tähistab oma 222. aastapäeva. Sellega õnnitletakse ka kõiki linnlasi ja selle külalisi. Samuti on tänavaääred palistatud erinevate maailma maade lipukestega. Meie oma kahjuks silma ei hakanud. Linna sisenev tänav kannab suure juhi ja ideoloogi V.I.Lenini (ул. Ленина) nime. See tänav jätab linnast esialgu hea mulje. Tänavad on siledad ja korras. Poed ja muu vajalik jääb parraleelselt kulgevale Võidu tänavale (ул. Победы) Selle tänava kohta ei saa midagi head öelda. Kõnniteelt sõiduteele saamiseks on elajalikku loomajõudu vaja, sest kõrged äärekivid on ainult takistuseks liikumisel. Kõnnitee ja maantee on ühel tasapinnal kuid neid eraldavad äärekivid segavad ilmselgelt normaalset liikumist. Seepärast on lihtsam sõiduteel kõndida. Võidu tänava äärde jääb hulgaliselt poode ja teenindusasutusi. Pooled neist on oma tegevuse lõpetanud ja sellepärast on toimivad poed enesele ballastiks võtnud erinevaid lisakohustusi, mis nende põhitegevusega kokku ei peaks käima. Kaupluseuksel mille kohal ilutseb suur valgusreklaam saiapood (“Булочная”) teatatakse, et siit saab hankida endale ka värsket liha (продаётся свежое мясо) Juuksuritöökojas milles lihtne meestelõikus maksab 15 Leid saab ka oma mobiiltelefonile kõneaega laadida. Ainukesed töötavad ärid mis oma sortimendile truudust pole murdnud on mööbli-, ehitusmaterjalide-, autoosade- ja toidupoed. Kõigi nende poodide virr-varris hakkas ka silma Komrati veinitööstuse firmapood. Õigem nimetus oleks sellele anda putka või sara. Silt sellel poe ukse kohal on uhke ja leti taga koogutav müüja veel uhkem. Müügil on igasugused veinimargid, mida kohalik tööstus välja laseb. Kõige rohkem meeldb mulle võimalus, et veini saab ka osta lahtiselt. Tuled oma kanistri või ämbriga, ütled babale mida vaja ja saad soovitud märjukese kätte. Leti seest ulatub välja viis voolikut millel olid kraanid otsas ja igalühel neist ilutses erinev kiri Chardonnay, Merlot, Cabernet Sauvignon…….. Margist olenemata maksab liiter hüva jooki 9 Leid. Sellist innovatiivsuse taset arvestades on võimalik, et varsti sekundeerivad igasse majapidamisse ühendatud kollastele gaasitorudele ka punased veinitorud. Lahtise veini müük on laienenud ka tänavale, kus kõrvuti kaljavaadiga erinevad veinivaadid reas seisavad. Kummalisel kombel tegelevad selle äriga alaealised. Keskpäeva paiku kuulen tahtmatult pealt üht telefonikõnet kus lubati kella üheks töölt prii olla ja toit hakkama panna. Tundub, et siin on see tavaline, sest pärastlõunal oli linn justkui välja surnud……… Omavahel rääkides gagauusid sisepoliitikast eriti ei räägi. Jääb mulje, et nad on antud olukorraga rahul ja see mis Moldovas toimub neid eriti ei häiri. Enam kõneainet pakub välispoliitika. Eriti need teemad, millesse on segatud ka moslemid. Kohalike jutuajamisest jooksid läbi kõik päevakorral olevad päris- ja kohanimed nagu Gaddaffi, Liibüa, Iraak, Bin Laden, Egiptus………….. Tagasiteel satub minu kõrvale istuma gagauusist õpetajanna, kes endale pealinnas elatist teenib. Nagu teisedki kohalikud on ka tema üllatunud, et olen oma reisisihtkohaks Moldova valinud. Loomulikult ei hakka ma ka talle igaks juhuks oma tegelikku valikupõhjust (Transnistria ja Tiraspoli lähedus) põhjendama ja tulen lagedale sissetöötatud legendiga suletud silmadest ja enda ette laotud maailmakaardist. Ka minu tänasel vestluspartneril on olemas omad põhjused olla rahulolematu riigi ja selle struktuuridega. Sõidu jooksul jõuab ta endale viis Validoli põske panna ja lisaks haukab veel rahusteid ka peale.
Subscribe to:
Posts (Atom)